Lisaks...
Kisast ja sõimlemisest oli juba Kristiinal juttu, et see on justkui Vilde teatri suvelavastuste kaubamärgiks kujunenud, aga seda on tõesti väga palju! See on lavastajal muidugi taotluslik, et vaikne nurgake on tegelikult täielik põrgu, aga ma pean küll ütlema, et see pidev karjumine viimse vindini keeratud häälega on kaunis väsitav ja tekitab peavalu. Vaene Anderson (olgu siis Jaanus või Romero), kes kahe karjuva muti vahel istub! :-)
Minu puhul oleks abi õigest tehnikast, kuidas häält kasutada, sest proovi lõpuks karjun ma muidu lihtsalt oma hääle ära. Raivo sõnul tuleb see sellest, et ma ei hinga õigesti sisse. Ega mulle see tohutu karjumine ei meeldi, aga eks ma usaldan selles osas lavastajat - kui tema ütleb, et see on vajalik ja kõlab väga hästi, eks ma siis teen seda rolli niimoodi.
Ja tõsi on ka see, et vaiksemat häält selles aias ei kuulegi, sest liiklusmüra segab oluliselt kuulamist. Näiteks kui Heete ja Anderson on ühel pool ja "tudlitavad" mutikesed on teisel pool, siis tegelikult ei kuule nad üksteist, ehkki sünkroonsuse mõttes oleks see vajalik.
Tegelased, kes peavad mingil kindlal hetkel ilmuma, ei pruugi üldse märgusõna kuulda, kui see öeldakse pisut vaiksemalt või kui juhtub nt. mõni kiirabiauto huilgamise saatel mööduma ja kogu teksti neelama.
Raivo vaatab ikka mureliku näoga lillepeenraid ja loodab, et lilled on meie etenduste ajaks ära õitsenud. Eks me ise anname ka oma panuse selleks, et lilled kiiremini "närbutuksid" - meie Romeroga oleme eriti agarad kaevajad, Kristiina on lausa meeleheitel, kui labidad meie käes on. Kardab, et meid aetakse aiast minema ja ei lubatagi etendusi teha.:-) Mis võib ka vabalt juhtuda! :-)
Julia ja Jaanus on intelligentsed kaevajad ja ei loobi mulda laiali ega tee kaevetöid nii hoogsalt, aga mina ja Romero oleme lillepeenra kallal väga vihased tegijad!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar