ESIETENDUS!

Eile oli siis see kauaoodatud esietenduse päev!
Aga mida tegi ilmataat!? Südapäeval hakkas müristama ja vihma sadama ja siis oli terve päev otsa just selline tunne, et see ei kavatsegi järele jääda.

Kogunesime juba enne seitset ja kõigil saabuvatel näitlejatel oli esimene küsimus, kas etendus ikka toimub. Taevas hakkas küll selgemaks tõmbuma ja sisimas oldi ikka kindlad, et etendus toimub, kuid selgusetu oli, kas publikut ka tuleb või on päev otsa väldanud sadu ja äike inimesed kodudesse varju peletanud.

Muide, suur sadu oli viimseni puistanud maha õunapuuõied, nii et kahjuks ei ole ei näitlejatel ega publikul enam võimalik nautida imelist valgetesse õitesse mähkunud aeda...

Ave on Mai äraolekul võtnud endale ka tema ülesanded - kontrollida, et kõik oleksid tund enne etendust kohal. Ja kes ei ole, see peab ise võtma vaevaks teatada, et ta hilineb nii ja nii palju ja millal jõuab, et ülejäänud ei peaks närviliselt pabistama, kas ta üldse kohale jõuab.

Tavaliselt hakatakse tund aega enne etendust riideid vahetama ja end kostümeerima-grimeerima, kuid sedapuhku oldi äraootaval seisukohal, kas ikka on üldse mõtet end valmis sättida ja kallist grimmimaterjali raiskama hakata... :-)

Kuid kui pool kaheksa saabusid esimesed pealtvaatajad ja vihmasadugi oli enam-vähem lõppenud, siis ei olnud enam kaksipidi mõtlemist - kostüümid selga ja näod pähe!

Tegelikult läks üsna kiireks, napi ajaga tuli hakkama saada kitsukeses ruumis mitmes vahetuses riiete vahetamisega ja nii endale kui teistele grimmi tegemisega.
Grimmiga sai muidugi nalja. Kristiinal tuli see täitsa hästi välja, aga mina endaga küll eriti rahule ei jäänud, veel raskem oli teha Sanderile - nii noort inimest vanamutiks teha on eriline tippsaavutus! Minul on veel arenguruumi. Veel etendusegi ajal mõtlesin, mida ma veel oleksin pidanud lisama, et tulemus natukenegi parem oleks tulnud. Järgmisel korral proovin paremini.

Aga eriti lahe oli Ave, kes nägi välja pigem äsja Kanaaridelt saabunud neiuna - tema sõnul oli väga positiivne, et vähemalt vistrikud said peidetud! :-)))) Kui ta lisaks kortse üritas teha, siis meenutas ta pigem indiaani suguharu pealikut (bareti külge kinnitatud sulg tõepäraseks lisandiks!) ja me saime naerda, nii et kõhud kõveras, kuni Erlend meid maapeale tõi teatega, et etenduse alguseni on jäänud 1 minut. Siis alles hakkas kiire!

Kuna rahvas istus juba etenduse ootel, siis ei saanud ma kepsaka kapakuga üle mänguplatsi tormata, loomulikult tuli koperdada rollist lähtuvalt.

Aga ma sain Juliast väga hästi aru, kui ta ütles end kontrolletendusel nautinud olevat mõnusat kohvilauas istumist - see ON tõeliselt mõnus, kui sa pead olema rollis, sa ei ole esiplaanil, kuid ometi pead iga hetk arvestama sellega, et vaatajate pilgud võivad olla ka sinule pööratud. Nii me siis istusime seal, viis vanainimest pluss "priske ja kõbus" proua Traubenberg, ning nautlesime meeletult mõnusat äikese- ja vihmajärgset õnnist värskust, õitsvate sirelite hurmavat hõngu ning seda, et esietendus ikkagi sai toimuda. Jumal on siiski eestlane, oli ühine arvamine! :-)))) Mitte lätlane (Sabani sõlmes Luts) ! :-))))

Publikut polnud ilmselt ilma tõttu eriti palju, kuid siiski oli, igatahes piisavalt, et meie end hästi tunneksime. Usutavasti tuleb ilusate kuivade ilmadega ka vaatajaskonda rohkem.

Paraku on see juba kord vabaõhuetenduste paratamatu kaaslane - kartus, kas ilm ikka lubab mängida.

Etenduse lõppedes jagati lilli ja tänusõnu nii näitetrupile, lavastajale, kunstnikule kui majaperenaisele.

Täna puhkame ja homme on taas etendus.