Pühapäev, 22. mai 2011

TARTUMAA HARRASTUSTEATRITE ÜLEVAATUS

21. mail toimus Rannus XVI Tartumaa harrastusteatrite ülevaatus, millest võttis osa ka Vilde teater.

Peale Vilde teatri osalesid veel Nõo näitetrupp, Elva Sinilinnu harrastusteater ja Rannu Külateater EMU.

Seekordne teatrite repertuaar oli üsna seinast seina ja aukartustäratav - alates Nobeli preemia laureaadist kuni algaja kribaja esimeste arglike kirjanduslike katsetusteni.

Esitamisele tulid järgmised lavastused:

Vilde teater - I. B. Singer "Patukahetseja", dramatiseerija ja lavastaja Jüri Kaldmaa

Nõo näitetrupp - A. Kivirähk "Monoloogid rahaasjus", lavastajad trupi liikmed ja konsultant Margus Möll

Elva Sinilinnu Harrastusteater - A. Pajur "Halb ema?", lavastaja Astrid Hallik

Rannu Külateater EMU - E. Albeé "Kolm pikka naist", lavastaja Anneli Vikat

Seekord oli eriliselt populaarne esinemiskoht Rannu rahvamaja suurepärane fuajee - tervelt kolm truppi esitasid oma etenduse fuajees.

Vilde teater esitas täispika lavastuse (teistele festivalidele läheme kärbitud variandiga). Uus mängupaik esitab truppidele alati kõrgendatud valmisoleku ootamatusteks, aga me tulime toime. Puudus küll originaal-mängupaiga kujundus (muzõkalnaja vagina :D), ent lahendasime selle puudumise natuke teistmoodi.
Näitlejad andsid endast parima ja särasid oma rollides.

Nõo trupi lavastuse omapäraseks lahenduseks oli etenduse alguses tegelaste istumine rahva hulgas ning mängimine ka vaatajate seas kohapeal istudes. Värvikad karakterid esitati nauditavalt.

Elva truppi esindas Aire Pajur endakirjutatud monoloogiga, mis paistis rahvale hinge minevat.

Rannu näiteseltskond esitas oma kahevaatuselisest näitemängust esimese osa. See vajab ilmselt veel sissemängimist ja viimistlust, kuid peaosalise rollikäsitlusest võis esimese osa põhjal aimu saada küll.

Auväärt žüriisse kuulusid Katrin Välja ja Lennart Peep.
Nende endi sõnul olid nende arvamused üsna sarnased ja kakelda polnud vaja. :)

Iga trupp sai pärast preemiate väljajagamist individuaalselt žüriiliikmetelt oma lavastuse ja mängu kohta pärida.

Kõigepealt tänati kõiki osavõtvaid truppe tänukirjaga ja siin žürii otsused:

Parim naiskõrvalosatäitja - URSULA NOOR Vilde teatrist Kurja Tungi rolli eest lavastuses "Patukahetseja" (lav. Jüri Kaldmaa)

Parim naiskõrvalosatäitja - TESS PAUSKAR Vilde teatrist Priscilla rolli eest lavastuses "Patukahetseja" (lav. Jüri Kaldmaa)

Parim karakterroll - VAIKE TIITS Nõo näitetrupist lavastuses "Monoloogid rahaasjus"

Parim meeskõrvalosatäitja - TAAVI MERISALU Nõo näitetrupist lavastuses "Monoloogid rahaasjus" (lav. trupi liikmed ja konsultant Margus Möll)

Parim karakterroll - MAREK KÕBU Nõo näitetrupist lavastuses "Monoloogid rahaasjus" (lav. trupi liikmed ja konsultant Margus Möll)

Parim naispeaosatäitja - AIRE PAJUR Elva Sinilinnu Harrastusteatrist lavastuses "Halb ema?" (lav. Astrid Hallik)

Parim meespeaosatäitja - JANNO PUUSEPP Rannu Külateatrist EMU lavastuses "Kolm pikka naist" (lav. Anneli Vikat)

Parim lavastus - "HALB EMA?" (lav. ASTRID HALLIK) Elva Sinilinnu Harrastusteatri esituses

"Patukahetseja" viimane etendus statsionaaris

Kui ma eelmises postituses arvasin, et meie saal rohkem ei mahuta, siis eksisin - mahutas ikka küll! :) Viimane "Patukahetseja" etendus oli nii paksult rahvast täis, et nõelalgi poleks olnud ruumi kukkuda.
Etendus läks menukalt, pärast etendust saime ka tagasisidet oma ala professionaalidelt - ja see oli kiitev.
Alalises mängupaigas jäi see viimaseks etenduseks sel hooajal, küll aga oli ja on etendusi ülevaatustel-festivalidel mujal Eestis - 21. mail Tartumaa harrastusteatrite ülevaatusel Rannus ning 12.-14. augustil Külateatrite festivalil Jõelähtmel.

Uuel hooajal loodame taas etendustega jätkata oma koduses Staadioni 48 mängupaigas.

Reede, 6. mai 2011

"Patukahetseja" menu

Eilne etendus oli puupüsti täis, rohkem rahvast poleks saali mahtunud!
Lavastaja organiseeris lisatoole, et mitte kedagi ära saata, ja õnneks said kõik soovijad etendust vaadata.

Rõõm, et huvi meie lavastuse vastu on suur!

Meedia on "Patukahetsejat" üsna aktiivselt kajastanud:

Tartu Postimees
Vooremaa
Sirp
Jaan Tooming
Tänane (06.05.2011) SIRP pakub veel ühte vaatenurka:

Veel vaid täna, 06. mail, ja 19. mail võimalus etendust vaadata!!!

Pühapäev, 1. mai 2011

Kolm korda patte kahetseda

On jäänud veel 3 viimast etendust sel hooajal!

Hämmastav, milliseid kommentaare oleme etendusejärgselt kuulnud: "parim lavastus, mida olen näinud", "väga hea etendus!", "kui hästi dramatiseeritud!", "kordagi ei läinud igavaks, kogu aeg oli põnev", "ootamatud pöörded olid huvitavad", "niivõrd hästi lavastatud", "seda peaksite kindlasti ka mujal Eestis mängima" jne.

See kõik teeb rõõmu, et inimestele meeldib ja nad leiavad teema olevat üldinimliku, tegelikult on see kõik meie ümber ka siin ja praegu, isegi rohkem kui tollal, mida kajastab Singeri teos "Patukahetseja".

Kui mõni arvab, et esikohal on juutluse teema, siis on ta ilmselt pinnapealselt asjast aru saanud ega ole süvenenud loosse endasse.

Mõtlemisainet on küllaga.
Igas inimeses on Kuri ja Hea Tung kõrvuti ning keelitavad teda astuma patuteele (ja kui tõene tundub see keelitamisejutt!) või hoiavad sellest eemale - küllap tunneb nii mõnigi ära OMA tungid laval nähtavates. :)

Ooo, ja milliseid kiusatusi saadetakse inimese teele, et teda õigelt teelt kõrvale meelitada! ;)

Tulge vaatama - ainult kolm etendust veel!
5. mail kell 19
6. mail kell 19
19.mail kell 19

Lavastaja ja näitleja Jaan Tooming „Patukahetsejast“


JAAN TOOMING



PÕGENE, VABA LAPSUKE!




Nobelist Singeri romaani „Patukahetseja“ dramatiseering ja etendus Vilde harrastusteatris Tartu linnas on üks kena nähtus praeguses maailmas.


Me näeme hullunud maailma, millest otsib väljapääsu Josef Šapiro. See mees ameleb erinevate naistega, ei usu peaaegu millessegi, kuid siis toimub temas pööre: ta leiab hassiidide kogukonna, kus on hoopis teistsugused inimesed kui tavamaailmas. Temas tekib igatsus teistsuguse maailma järele. Meie tavaelu on pungil täis vägivalda, hooramist – seksi ja totraid „kangelasi“ nii kirjanduses, teatris kui ka kinos. Ja neid „kangelasi“ reklaamib ka meedia igal viisil, kogu meedia on täis õnnetusi, seksi ja vägivalda, inimene, kes tahab rahu, see inimene upub lõpuks sellesse lärmi, ta aju loputatakse lõplikult läbi ja lõpuks ta ei oska enam unistadagi muust elust. Kuid Josef leiab hassiidide juures selle, mida ta on igatsenud: rahu, rõõmu, turvalisuse ja Jumala. Ning lõpuks ka oma isikliku õnne: noore süütu ja puhta Saara, kauni neiu, kes saab tema naiseks, sünnitab talle lapsi ja on heaks emaks ja naiseks. Ka suguelundid on pühad, nii öeldakse romaanis, jah, nad ei ole mitte ainult tarbeesemed nagu nüüdses maailmas. Esivanemate usk, side eelnevatega ja vabanemine selle maailma hullusest, see on teema, mida mängivad kenasti Vilde teatri harrastusnäitlejad. Romaani on osavalt dramatiseerinud ja lavastanud Jüri Kaldmaa. Peaosa Josefit mängib väga kenasti Rein Annuk, tema võitlus hea ja kurja tungi käes on lahendatud valgesse ja musta riietatud hea ja kurja tungi kehastamisega, keda kujutavad Aire Pajur ja Ursula Noor. Ja ka Josefit kujutatakse vanana ja noorena, vana Josefit esitab Matti Linno. Tiirast Priscillat mängib Tess Pauskar punasesse riietatuna, ta on uskmatu emane, kes ameleb meelsasti mitme mehega. Kuid siis ilmub lõpuks Saara (Anni Luud), hassiidide perekonnas. Saara on puhas ja kaunis naine, kelle vaikiminegi on sügav ja meeldiv. Hassiididest on kirjutanud palju Martin Buber, nende lood on ilusad ja õpetlikud ning nad teenivad Jumalat tantsides ja käsi plaksutades – rõõm Jumalas on suurim siin maailmas. Ja Josef leiab selle rõõmu ja ka meie tahaksime seda, kuid kas on see võimalik? Kogu meedia pommitab meid totrusega ja õnnetustega, seksi ja vägivallaga, ja need vähesed, kes tahavad pääseda, kas leiavad nad tee välja? Jah, eks seda peame otsima, sest kogu „suur“ teater külvab meid üle mõttetu totrusega ja ka kino ning trendikirjandus. Seepärast on eriti tervitatav, et vähemalt Staadioni tänaval 48 – Vilde harrastusteatris – on etendus, mis kutsub meid otsima teed välja hullunud maailmast, leidma teed, kus on rahu ja rõõm ja Jumala käsi.


Jõudu näitlejatele, igatahes pärast seda etendust ma enam ei taha tavalist teatrit, kirjandust ega kino, ei taha lehti ega raadiot ega telekat, tahan rahu, mis on üle mõistuse, rahu, milles on igavene rõõm ja hardus.




15. 4. 2011.




Kirjutis avaldatakse autori loal.