Nii! Täna oli meie teine etendus ja saja-aastased ilmutasid juba väsimuse märke. Vaadake mutid, et te enne hinge ei heida kui kõik etendused mängitud saavad! Troopiline kliima on muidugi vanale inimesele liig mis liig, seda võib preili Agaate ka ise tunnistada... Aga tagaaias küpsist ja kohvi libistada on siiski üsna meeldiv, või mis? Kui ainult neid pätte ja joodikuid ümberringi nii palju ei tolgendaks!
Aga tegelikult tahtsin ma öelda kogu trupile aitäh, et me jälle oleme nii vahva asjaga hakkama saanud. Nagu näha, naudivad kõik oma rolle, ka selliseid, millise poole nii mõnigi primadonna suure põlgusega oleks vaadanud. Mitte ühtegi lauset, ptüi! Aga... nagu näha, on just sellised ülesanded veel eriti põnevad. Noored poisid vanadeks muttideks, veel väiksemad pisikesteks tüdrukuteks. Totaalne muutumine :) Ja kõigil on lõbu laialt. Siinkohal tänusõnad Raivole, kes meile sellise võimaluse andis.
Mis teeb meie teatri tugevaks, on sõbralik õhkkond ja pere-tunne, mida ilmselt kõik tajuvad, kui jälle üheskoos mõnes urkas või tagahoovis oma suve veedame. See on midagi, mille nimel võib ohverdada oma töö- ja unetunde. Muidugi ei ole kunagi head ilma halvata ja on üsna kurb vaadata, kuidas mõni dublant oma teist poolt sellise tigeda pilguga jälgib... aga õnneks ei riku see ära üleüldist väga toredat olemist.
Mis siin ikka pikalt seletada, jätkame samas vaimus ja veel paremini, et Raivo ei peaks meiega liiga palju pahandama ;)
Ilusat suve ja veel ilusamat etenduste-aega soovides
teie vanamutt Agaate :P
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar