Vaiksest nurgakesest

Kirjutan ka mõned oma tähelepanekud proovide kohta. Päris lõbusaks on kogu asi kujunenud, kui nüüd ainult ilmad paremaks ja soojemaks läheksid. Üks on küll Vilde teatri ajaloos uus asi - nii palju dublante ei ole meil üheski lavastuses olnud. Sellega seoses venivad proovid pikaks ja kõik peavad hirmus kaua ootama. Huvitav, kas alles praegu meiega liitunud näitlejad ikka suudavad endale teksti pähe õppida? Praegu käivad paljud alles tekstiraamatud näpus ringi ja esietendus on juba kohe-kohe ukse ees. Aga küllap nad saavad...

Kohati läheb päris segamini, et kes nüüd keda mängib, kuna osad näitlejad teevad mitut rolli vaheldumisi (Julia ja Aire nii majaproua kui vanamuti rollis), vahepeal käivad puuduvate näitlejate teksti lugemas ka täiesti suvalised inimesed. Mina, vanamutt Agaatena, ei tea enam, keda sõimata ja nii ma sõiman valimatult kõiki kes parajasti ette satuvad :) Mis nad siis tulevad meie õuele lilli nuusutama!

Vaikne nurgake on tõeliselt "vaikne" nurgake, sest igal pool käib üks kisa ja sõimlemine. See on millegipärast juba nagu Vilde teatri kaubamärgiks saanud, et suvelavastustes tuleb hirmsasti üksteise peale karjuda. Aga ega seal Lutsu maja aias muidu hästi teksti ei kuulekski. Nii et näitlejate hääled saavad kõva trenni.

Kuigi kõigil on omad tegemised ja hästi kiire ja vahepeal on tunne, et mitte ei viitsi proovi minna, on tegelikult jälle hästi tore see proovide aeg. Tasapisi tekib selline pere-tunne ja kõik tegutsevad ühise eesmärgi nimel. Loodame, et sellest tuleb jälle lavatükk, mida naudime me ise ja naudib ka publik. Jõudu meile kõigile!