Kolmapäev, 21. veebruar 2007

Maniaki proov(id)




Kui Kristiina Maniaki proove tagantjärele kirjeldas, tegi ta seda erakordselt ülistavate sõnadega:
"Tõepoolest, ma ei tea, mispärast need näitlejad nii pahased on, kui neid seal pühapäeviti kinni peetakse. Inimene võib seal näidelda, tantsida, kiikuda ja ostukäruga end sõidutada lasta. Kui näitleja teeks midagi säärast kuskil promenaadil, ajaks rahvas silmad imestusest pärani, kuid seal vaadatakse seda kui kõige igapäevasemat asja. Maniaki proovis valitseb säherdune vabadus, millest isegi sotsialistid ei oska und näha. Seal võib inimene end pidada Professoriks eneseks või Teenistujaks või Doktoriks või Aktivistiks või Vedurijuhiks, kuigi see, kes pidas end Vedurijuhiks oli kogu aeg täis ja lamas ihuüksinda seitsmendas. Seal oli keegi, kes pidas end Blondiiniks, olgugi et ta muud ei teinud, kui näris nätsu ja veel midagi, vabandust, teate seda mis käib nätsu närimise juurde, aga seal ei tunta sellest mingit häbi. Keegi Madam kujutas end ühekorraga meheks ja naiseks, et saada topelt tähelepanu. Ja keegi härra nimetas end Näitlejaks ja kutsus kõiki filmivõtetele...
...Seal võis igamees rääkida, mis tahtis ja mis sülg parasjagu suhu tõi, nagu oleks ta parlamendis. Mõnikord hakkasid nad muinasjutte rääkima, ja kui mõne printsessi käsi käis väga halvasti, läksid nad karvupidi kokku. Kõige metsikum oli keegi Raudteeametnik, kes pidas end jumalaks ja palus igaüht, et ta uuriks, kes on Maniakk, sest muidu olevat ta elu otsas...
...Nagu ma räägin, oli Maniaki proovis väga tore elu ja need päevad, mis ma seal veetsin, kuuluvad kõige kaunimate hulka minu elus"


Erlendi pildid ja Ursula omad ka.
Ja Signe pildid.