pühapäev, 1. mai 2011
Kolm korda patte kahetseda
Hämmastav, milliseid kommentaare oleme etendusejärgselt kuulnud: "parim lavastus, mida olen näinud", "väga hea etendus!", "kui hästi dramatiseeritud!", "kordagi ei läinud igavaks, kogu aeg oli põnev", "ootamatud pöörded olid huvitavad", "niivõrd hästi lavastatud", "seda peaksite kindlasti ka mujal Eestis mängima" jne.
See kõik teeb rõõmu, et inimestele meeldib ja nad leiavad teema olevat üldinimliku, tegelikult on see kõik meie ümber ka siin ja praegu, isegi rohkem kui tollal, mida kajastab Singeri teos "Patukahetseja".
Kui mõni arvab, et esikohal on juutluse teema, siis on ta ilmselt pinnapealselt asjast aru saanud ega ole süvenenud loosse endasse.
Mõtlemisainet on küllaga.
Igas inimeses on Kuri ja Hea Tung kõrvuti ning keelitavad teda astuma patuteele (ja kui tõene tundub see keelitamisejutt!) või hoiavad sellest eemale - küllap tunneb nii mõnigi ära OMA tungid laval nähtavates. :)
Ooo, ja milliseid kiusatusi saadetakse inimese teele, et teda õigelt teelt kõrvale meelitada! ;)
Tulge vaatama - ainult kolm etendust veel!
5. mail kell 19
6. mail kell 19
19.mail kell 19
Lavastaja ja näitleja Jaan Tooming „Patukahetsejast“
JAAN TOOMING
PÕGENE, VABA LAPSUKE!
Nobelist Singeri romaani „Patukahetseja“ dramatiseering ja etendus Vilde harrastusteatris Tartu linnas on üks kena nähtus praeguses maailmas.
Me näeme hullunud maailma, millest otsib väljapääsu Josef Šapiro. See mees ameleb erinevate naistega, ei usu peaaegu millessegi, kuid siis toimub temas pööre: ta leiab hassiidide kogukonna, kus on hoopis teistsugused inimesed kui tavamaailmas. Temas tekib igatsus teistsuguse maailma järele. Meie tavaelu on pungil täis vägivalda, hooramist – seksi ja totraid „kangelasi“ nii kirjanduses, teatris kui ka kinos. Ja neid „kangelasi“ reklaamib ka meedia igal viisil, kogu meedia on täis õnnetusi, seksi ja vägivalda, inimene, kes tahab rahu, see inimene upub lõpuks sellesse lärmi, ta aju loputatakse lõplikult läbi ja lõpuks ta ei oska enam unistadagi muust elust. Kuid Josef leiab hassiidide juures selle, mida ta on igatsenud: rahu, rõõmu, turvalisuse ja Jumala. Ning lõpuks ka oma isikliku õnne: noore süütu ja puhta Saara, kauni neiu, kes saab tema naiseks, sünnitab talle lapsi ja on heaks emaks ja naiseks. Ka suguelundid on pühad, nii öeldakse romaanis, jah, nad ei ole mitte ainult tarbeesemed nagu nüüdses maailmas. Esivanemate usk, side eelnevatega ja vabanemine selle maailma hullusest, see on teema, mida mängivad kenasti Vilde teatri harrastusnäitlejad. Romaani on osavalt dramatiseerinud ja lavastanud Jüri Kaldmaa. Peaosa Josefit mängib väga kenasti Rein Annuk, tema võitlus hea ja kurja tungi käes on lahendatud valgesse ja musta riietatud hea ja kurja tungi kehastamisega, keda kujutavad Aire Pajur ja Ursula Noor. Ja ka Josefit kujutatakse vanana ja noorena, vana Josefit esitab Matti Linno. Tiirast Priscillat mängib Tess Pauskar punasesse riietatuna, ta on uskmatu emane, kes ameleb meelsasti mitme mehega. Kuid siis ilmub lõpuks Saara (Anni Luud), hassiidide perekonnas. Saara on puhas ja kaunis naine, kelle vaikiminegi on sügav ja meeldiv. Hassiididest on kirjutanud palju Martin Buber, nende lood on ilusad ja õpetlikud ning nad teenivad Jumalat tantsides ja käsi plaksutades – rõõm Jumalas on suurim siin maailmas. Ja Josef leiab selle rõõmu ja ka meie tahaksime seda, kuid kas on see võimalik? Kogu meedia pommitab meid totrusega ja õnnetustega, seksi ja vägivallaga, ja need vähesed, kes tahavad pääseda, kas leiavad nad tee välja? Jah, eks seda peame otsima, sest kogu „suur“ teater külvab meid üle mõttetu totrusega ja ka kino ning trendikirjandus. Seepärast on eriti tervitatav, et vähemalt Staadioni tänaval 48 – Vilde harrastusteatris – on etendus, mis kutsub meid otsima teed välja hullunud maailmast, leidma teed, kus on rahu ja rõõm ja Jumala käsi.
Jõudu näitlejatele, igatahes pärast seda etendust ma enam ei taha tavalist teatrit, kirjandust ega kino, ei taha lehti ega raadiot ega telekat, tahan rahu, mis on üle mõistuse, rahu, milles on igavene rõõm ja hardus.
15. 4. 2011.
Kirjutis avaldatakse autori loal.
pühapäev, 17. aprill 2011
TASUTA ETENDUS!!!!
reede, 4. märts 2011
"Endlich Schluss"
Sõbrad teatraalid! :)
Eelmise aasta septembri lõpus Vilde teatris algasid proovid Peter Turrini näidendi "Endlich Schluss" Meelis Hansingu lavastuses.
Meelis Hansing, kes oma lavastajahariduse on saanud maailmakuulsas Venemaa Riikliku Kunsti Instituudis, tegeleb näitleja sisuga.Ta ei liiguta näitlejat nagu marionetti, vaid püüab aidata teda avada oma hinge ja mõtted vaatajale.
Nagu iga tõeline kunst, nii ka teatrikunst on suunatud Jumalale ja hingele, vaataja hingele.
Amatöörnäitleja jaoks, kes saab end küll väljendada, kuid pole õiget koolitust, et teha seda täpsemalt - pealegi on olemas oma stampidevirn, mis segab vaatajani sõnumi edastamist- , on töötada Meelisega õnn, on õnn ja rõõm töös lahti saada oma stampidest. Au Meelisele selles kompromissitus raskes võitluses - ta ei lepi vähemaga ja töötab oma südant säästmata.
Kahjuks "Endlich Schluss" eesti keelde pole veel tõlgitud, aga originaalis, saksa keeles, kuigi oleme püüdnud leida, siiski me ei saanud kätte. Ainus variant, mis meil oli, on venekeelne tõlge.
Kuid mõtted, mis Peter Turrini pani näidendisse, said meie jaoks nii tähtsaks, nad ei jäta ükskõikseks mitte kedagi, vaatamata soole või vanusele, et leidsime, kui töö tõesti õnnestub ja saame anda endast parima, siis vaataja jaoks ei tohiks keel olla probleemiks. Ja seetõttu võtsime otsuse lavastada vene keeles.
Nüüd on töö jõudnud finišisirgele ja märtsi lõpul loodame teha esietenduse .
Töös osalevad:
Lavastaja Meelis Hansing, lavastaja assistent Annika Pauts,
osades
Lilia Borodkina, Julia Maslova, Tatjana Portnova, Oleg Želudkov.
Täname kõiki, kes meid aitasid ja kes hoiavad pöidlaid meie eest! :)
Peter Turrini
Vsjo Nakonets(Endlich Schluss)
Peter Turrini sündis 26. sept 1944 Austrias Carinthias,
praegu elab Viinis.Tunnustatud Austria kirjanik ja näitleja.
Tema töid on tõlgitud paljudesse keeltesse ja näidendeid
lavastatakse üle maailma.
"Endlich Schluß"(eesti keeles "Lõpuks Kõik", vene keeles
"Vsjo Nakonets") esimest korda lavastati
Viini teatris Burgtheater 7. juunil 1997.
"...Kõige vastikum on kaotada hambaid. Kui need hakkavad logisema, muutub
kõik ebakindlaks.Ja teised muudkui vahivad su hambaid. Isegi see,
kes pöörab oma pilgu meelega ära, silmitseb laupa või midagi
muud, ei unusta siiski su hambaid. Siis tunned täielikku nõrdimust ja
otsid toetust nendelt, kes näivad olevat samas situatsioonis.
Proteesidest viib otsetee punaste laternatega tänavale. ..."
Etendus on vene keeles.
Tegevuse käigus võib juhtuda palju ootamatut. Ruum on aga
kindlustatud tulekahju ja plahvatuse vastu ning kannatanutele
osutatakse vajaduse korral meditsiinilist abi.
laupäev, 19. veebruar 2011
Vilde Vildes
Vilde teatri 18 näitlejal on olnud au ja õnn mängida meie teatrile nime andnud kirjaniku näidendis.
Roman Baskin on nõudlik lavastaja, kes taotleb maksimumi ning ei lepi vähemaga.
Profid on igati tasemel (Leo Saalepina astub üles Hannes Kaljujärv ning tema kaks naist on Merle Jääger Lillina ning Liina Olmaru Eevana) ja tegemist on väga aktuaalse teemaga tänapäeval, seetõttu on see väga värske pilguheit sada aastat tagasi kirjutatule.
Põnevusega ootame tagasisidet vaatajatelt, kuidas neile meeldib - kas Roman Baskin on ime tabanud?
18. 02.2011 AK tutvustas uut lavastust nii.