Pühapäev, 1. mai 2011

Lavastaja ja näitleja Jaan Tooming „Patukahetsejast“


JAAN TOOMING



PÕGENE, VABA LAPSUKE!




Nobelist Singeri romaani „Patukahetseja“ dramatiseering ja etendus Vilde harrastusteatris Tartu linnas on üks kena nähtus praeguses maailmas.


Me näeme hullunud maailma, millest otsib väljapääsu Josef Šapiro. See mees ameleb erinevate naistega, ei usu peaaegu millessegi, kuid siis toimub temas pööre: ta leiab hassiidide kogukonna, kus on hoopis teistsugused inimesed kui tavamaailmas. Temas tekib igatsus teistsuguse maailma järele. Meie tavaelu on pungil täis vägivalda, hooramist – seksi ja totraid „kangelasi“ nii kirjanduses, teatris kui ka kinos. Ja neid „kangelasi“ reklaamib ka meedia igal viisil, kogu meedia on täis õnnetusi, seksi ja vägivalda, inimene, kes tahab rahu, see inimene upub lõpuks sellesse lärmi, ta aju loputatakse lõplikult läbi ja lõpuks ta ei oska enam unistadagi muust elust. Kuid Josef leiab hassiidide juures selle, mida ta on igatsenud: rahu, rõõmu, turvalisuse ja Jumala. Ning lõpuks ka oma isikliku õnne: noore süütu ja puhta Saara, kauni neiu, kes saab tema naiseks, sünnitab talle lapsi ja on heaks emaks ja naiseks. Ka suguelundid on pühad, nii öeldakse romaanis, jah, nad ei ole mitte ainult tarbeesemed nagu nüüdses maailmas. Esivanemate usk, side eelnevatega ja vabanemine selle maailma hullusest, see on teema, mida mängivad kenasti Vilde teatri harrastusnäitlejad. Romaani on osavalt dramatiseerinud ja lavastanud Jüri Kaldmaa. Peaosa Josefit mängib väga kenasti Rein Annuk, tema võitlus hea ja kurja tungi käes on lahendatud valgesse ja musta riietatud hea ja kurja tungi kehastamisega, keda kujutavad Aire Pajur ja Ursula Noor. Ja ka Josefit kujutatakse vanana ja noorena, vana Josefit esitab Matti Linno. Tiirast Priscillat mängib Tess Pauskar punasesse riietatuna, ta on uskmatu emane, kes ameleb meelsasti mitme mehega. Kuid siis ilmub lõpuks Saara (Anni Luud), hassiidide perekonnas. Saara on puhas ja kaunis naine, kelle vaikiminegi on sügav ja meeldiv. Hassiididest on kirjutanud palju Martin Buber, nende lood on ilusad ja õpetlikud ning nad teenivad Jumalat tantsides ja käsi plaksutades – rõõm Jumalas on suurim siin maailmas. Ja Josef leiab selle rõõmu ja ka meie tahaksime seda, kuid kas on see võimalik? Kogu meedia pommitab meid totrusega ja õnnetustega, seksi ja vägivallaga, ja need vähesed, kes tahavad pääseda, kas leiavad nad tee välja? Jah, eks seda peame otsima, sest kogu „suur“ teater külvab meid üle mõttetu totrusega ja ka kino ning trendikirjandus. Seepärast on eriti tervitatav, et vähemalt Staadioni tänaval 48 – Vilde harrastusteatris – on etendus, mis kutsub meid otsima teed välja hullunud maailmast, leidma teed, kus on rahu ja rõõm ja Jumala käsi.


Jõudu näitlejatele, igatahes pärast seda etendust ma enam ei taha tavalist teatrit, kirjandust ega kino, ei taha lehti ega raadiot ega telekat, tahan rahu, mis on üle mõistuse, rahu, milles on igavene rõõm ja hardus.




15. 4. 2011.




Kirjutis avaldatakse autori loal.


Kommentaare ei ole: