28. juunil 2007

Peaaegu kaks nädalat on möödas viimasest etendusest.

Nii vihmast etendust ei mäletagi!Täna õhtupoolikul hakkas sadama ja kui me enne etendust kogunesime, siis oli lootust, et sadu jääb järgi. Natuke jäigi. Siiski oli viimase hetkeni arvamus, et äkki ei tulegi rahvast. Kuid ilmnes, et suur hulk inimesi oli tutvumas Lutsu majamuuseumiga, nii alustasime siiski... Sellise ilma kohta oli ikka päris palju inimesi, kusjuures need, kes olid kohad broneerinud, jäid tulemata ja paremaid ilmu ootama.

Vihmase ilma puudus lisaks märjale on see, et nii vaatajatel/kuulajatel kui ka näitlejatel on raske teksti jälgida. Vaatajatel seetõttu, et nii enda kui naabrite keepide ja vihmavarjude sabin häirib kogu teksti kuulamist; näitlejatel jälle probleem märgusõnaga, millal on õige aeg ette astuda.

Ehkki vahepeal juba tundus, et vihm jääb järgi, otsustas ilmataat ikka enne lõplikku saju lõppu veel viimase spurdi teha ja kiire laussaju korraldada. Nii armas, et pealtvaatajad laiali ei jooksnud! Tõeliselt tore publik! Aitäh!
Meie olime ka tublid, hoolimata läbimärgadest riietest mängisime vapralt edasi. Õnneks meie vaprus aitas - vihm jäi järgi ja teine vaatus kulges õnneks juba selgema ilma saatel.

Suur probleem on vihmaga ka katuse-stseen teises vaatuses, sest Olegil on väga ohtlik märjal katusel laveerida. Õnneks läks kõik hästi.

Niisugust vihma me oma vabaõhuetenduste jooksul polegi vist saanud, ikka on ilmataat meid säästnud ja etenduse alguseks on ikka kuiv olnud. Kogemus igatahes!
Kõige hämmastavam oligi see, et rahvast oli päris palju! Väga tore!
Ja majaproua oli nii armas, et hoolitses meie eest vaheajal, et me ikka kuuma teed ja kohvi saaksime - see turgutus kulus igatahes ära! Lisaks sellele otsis ta meile käterätid soojenduseks ja kuivatamiseks ümber, tänu sellele oli soojem... vähemalt nendel, kel oli õnn viibida vahetevahel katuse all. :)
Vanamutikesed kahjuks pidid kõik aeg istuma väljas, neid tuppa ei lastud, enne kui Matti vaheaja välja kuulutas. :)

Proua Vestberg oli täna jälle Aire, Julia mängib homsest taas ise. Naljakaid nimesid oli täna kuulda.... :)))

Raivot ega Maid ei olnud täna ja väidetavalt olevat see tunda andnud... Kuigi meile endile tundus, et hoolimata vihmast andsime endast parima. :) Seda teeme me alati!!! :)))

15.juuni etendus

Lahe oli täna. Raivot ei olnud. Mitte just see ei olnud lahe. Lahe oli see, et meil vaatamas Liisi (vt. maniakk). Aus olla, siis närv sees oli hullem. Raivoga on seltskond juba harjunud, kuid Liisiga? Ikka mõtled, mida tema arvab ja kuidas mõtleb? Pealtnäha jäi ta etendusega rahule. Nii ta peale etendust ütles.
Väiksed muutused olid ka. Aire mängis Julia asemel Pr. Vestbergi. Isand Vestbergi arvates on tema tänane proua väheke leebem (ehk ka armastavam?).

Etendustes tuleb hetkel pikem vaheaeg. Järgmisi saab vaadata 28, 29 juuni.

14. juuni etendus

Tundub, et me oleme enda arvates juba end nii sisse mänginud, et meid täna isegi Raivo juuresolek ei häirinud! :D :D :D
Ehkki tema arvates on meil veel arenguruumi (sisemist jõudu on vaja!), aga selle peale soovitasime meid meie enese teadmata põõsastest piiluma hakata, et meie ei teaks, et ta kohal on. :)

Etendused lähevad üha lõbusamaks meie endi jaoks, nüüd hakkame seda nautima, mida enam see meile omaseks saab... ja siis saab ta varsti läbi... Lausa kurb hakkab. :)

Esimese vaatuse ajal on rahvas tavaliselt vaoshoitum, kuid teise vaatuse ajal rahvas julgeb juba naerda ka. Ja naljakaid kohti jagub - norsakav Bengaalia ematiiger, uputus, katuse tõrvamine, Lücke striptiis katusel, Zarubajevi katsed preili Leisneri seelikut kaltsuks haarata...

Mõned pildid Ursulalt.

13.juuni etendus

Eilne etendus kulges ilma lavastajata. Ei tea, kas põhjus oli selles (:D) või oli muidu tore päev, aga meile endile tundus, et kõik jooksis suurepäraselt, publik võttis meid hästi vastu ja lavatagune meeleolu oli üle keskmise rõõmsam. Isegi nii rõõmus, et oli tegu meie naerupahvakute ohjeshoidmisega - seniilsed mutid mugisid üksteise võidu kompvekke ja mängisid trips-traps-trulli. Eriti seniilsetel ei õnnestunud sugugi võita... :D Aga muttidele pole midagi pahaks panna, nende seltsielu tahab ju ka elamist! :)
Kes pidi vihasena lavale minema, oli probleemi ees, kuidas vajalikku seisundit saavutada:), aga sellegipoolest läks etendus hoogsalt ja eduliselt, nagu hilisematest kiitvatest hinnangutest kuulsime.

Ja viimaks

Meie etenduse Grand Old Lady. Sada aastat on temast teinud vaikiva monumendi inimese surelikkusest.

Kõige vaiksem kuju meie "Vaikses nurgakeses".

Kits kärneriks

Teisisõnu on sattunud Vestbergide aeda vana jobudik, kes aiapidamisest suurt midagi ei taipa. Muuseas on ta kalossikarjane, kelleta etendus lihtsalt pooleli jääks.

Lubage esitleda: see on hr. Padrik!

Üks meie Heetedest

Vaadates, kuis uje Andersson Heetet tüütava plikana võtab ning Rein temas naist näeb, siis võib mõelda, et seesinane näitsik sinna kahe vahele mahub. Isepäine, ettearvamatu ja hellitatud, nagu üks musterpere hellitatud ainusündinu ikka. Heete tekitab äratundmise:

Kasv on kinni jäänd,

Kasv on kinni jäänd,

Vistrikuteta end peeglis näen,

Valed peidetud,

Tõde peidetud,

Kinderstubest välja heidetud,

Jumalaga puberteet,

Jää Jumalaga puberteet...

Vanamutt Vol.4

Etenduse koloriitsemaid kujusid. Mõistab ühte sõna, kuid seda esitab omamoodi kaunil häälel. Ülejäänud ajal suudab teha nägu a la "sööge mind kärbsed" või suisa magab a la "kärbsed lennake mulle suhu."

Järjekordne vanamutt...

...meie gerontide kollektsioonist. Tema eripäraks on peavärisemine ja absoluutne mittekuulmine. Lavastuseväliselt võib öelda, et sellise taseme saavutamiseks murdus kaks keppi ja läbi sai põetud kaelavalu.

Jälle etendused

Nüüd oli etendustes pikem paus ja jumal tänatud, et hävitav artikkel ilmus just enne seda. Said meie inimesed natuke ennast koguda ja hinge tõmmata. Aga tundub, et publikule kriitiku lahmimine ei mõju, või mõjub pigem positiivselt. Eilsel etendusel oli siiamaani rekordarv inimesi ja vastuvõtt oli tõeliselt soe ja hea. Ma arvan, et kõik näitlejad said sellest energiat juurde ja mängida oli seetõttu väga mõnus. Ka lavastaja arvates läks etendus korda. Nii et kokkuvõtteks võiks öelda, et igasugune äramärkimine mõjub positiivselt, olgu see siis hästi või halvasti öeldud.

Eestlastel on ju alati kombeks öelda pigem halba ja jätta head asjad mainimata. Seda ilusam oli lugeda ühe meie vaataja sellist kommentaari. Aitäh:)

Sirelite ja nartsisside aeg on läbi, nüüd õitsevad ja lõhnavad Lutsu aias imelised pojengid, mida on vanamuttidel eriti hea nuusutada, sest ei ole vaja kaugele kummardada. Ja elu vaikses nurgakeses on jälle täies hoos: noored armastavad, joodikud joovad, vanamutid ei näe ja ei kuule hästi, kass on endiselt kadunud...

Järgmised etendused täna, homme ja ülehomme.

Viiulikuntstnik Andresson

Küge matemaatik. Midagi tänapäeva arvutifriigi eellase moodi. Ainult et arvuti klahvide klõbistamise asemel kääksutab viiulit. Eluvõõras kontvõõras siin vaikses nurgakeses.

Kallis Kadri, kellel on kõik selge!

Allakirjutanu ei ole taotlenudki Irdi tagahoovlikku realismi ja jumal tänatud, et "Vaikne nurgake" on sellest päris kaugel. Pealegi olen ise mänginud selles Kaarel Irdi kuulsas "Tagahoovis" ja 2004. aastal selle lavastanud sinna tagahoovi, kust Luts oma tegelaste prototüübid olevat leidnud. Milleks peaksin kordama "Vaikse nurgakesega" nii Irdi kui iseennast. Ja kui lugupeetud kriitikul on soov näha uuesti elavas esituses Irdi "Tagahoovi", siis on võimalik seda kohe taastada, allakirjutanul on Irdi "Tagahoovi" režiiraamat, kus on Endla Hermanni poolt detailselt kirja pandud kõik misanstseenid, lava pööramised, näitlejate liikumised, intonatsioonid, tempo-rütmid, rekvisiidid jne.

Lavastus on nagu saatejaam, ta töötab oma lainel. Kui vastuvõtja on häälestatud enda lainele, siis ei kuule ta mitte midagi peale iseenda. Seda põhimõtet soovitab Adolf Shapiro järgida ka kriitikutel. Kui tahad kuulata vaid iseennast, pole mõtet teatrisse minna.

Mängitakse mitte ainult vertikaalis kahel korrusel, vaid ka maja katusel ja maapinnal, õunapuuaias. Mis puutub näitlejatesse, siis nad mängivad praegu pigem alla kui üle. Kas Hermanise "Pikk elu" oli siis ülemängitud? Ka kisa võiks veel rohkem olla, sest see on ju ikkagi "Vaikne nurgake". Ja näitlejad mängivad nii nagu lavastaja neid mängima on pannud, pealegi on see näiteseltskond viimastel riigifestivalidel võitnud kaks korda järjest grand prix´ ja nende seas on ka hetke parim nii nais- kui meesnäitleja ning veel mitmeid parimaid kõrvalosatäitjaid. Mis puutub Heetese, siis Luts ise on öelnud, et see tüdruk oleks pidanud sündima poisina. Nii et pigem võiks teda võrrelda Joosep Tootsiga kui Pipi Pikksukaga. Aitäh, et lavastajat kiideti valgustamise ja näitlejatele kaasaelamise eest. Olen ka ise saanud elamuse, kui Ird Vanemuise direktsiooni loožis näitlejatele nii kaasa elas, et saalitäis publikut vahtis rohkem üles kui lavale. Või kui Tagankal Juri Ljubimov saali keskel oma mitmevärvilise taskulambiga signaliseeris näitlejatele, kas ta on nende mänguga rahul või ei.

Kokkuvõtteks: aitäh kriitikule! Allakirjutanu loobub nüüd lõplikult meelt lahutamast, sest kunsti ta niikuinii ei suuda teha, või nagu Anouilh "Orkestris" üks tegelane ütleb: "Loobun nüüd lõplikult valesti mängimast!"

Raivo Adlas

Ei liha ega kala

Viide: Kadri Selge "Kisast kummis vaikne nurgake lahutab meelt" Tartu Postimees 01.06.2007

Lp. Kadri Selge!

Meeldiv on, kui kriitikud aegajalt ka harrastajate tegemistele pilku peale panevad. Igasugune tagasiside on hariv ja paljuski ainult sellest on harrastusnäitlejatel õppida (peale lavastaja näpunäidete muidugi).

Võisime Postimehest lugeda, et Teie meie etenduse vaatamise vaeva ette võtsite. Just nimelt vaeva, sest teisiti Teie artiklist seda välja lugeda ei oskaks. Meie põhjustatud vaev on Teis tekitanud soovi maha teha kõik, millega me oleme vaeva näinud pool aastat. Konstruktiivse kriitika viljelejad reeglina peale mahategemist leiavad midagi positiivset ka. Teie suutsite peale lahmimist naeruvääristada tagatipuks ka lavastajat.

Paraku ei ole meil Teie artiklist mingit kasulikku tagasisidet. Me ei saa tõsiselt võtta Teie üllitet paskvilli, mille alusteks on küünilisus ja ärapanemise soov.


Lugupidamisega,

Erlend Kollom

Isand Vestberg

Raamatupidaja Vestberg on hõbekõri ja muidu kõri. Joviaalne aasija, kellest ei sõltu midagi ning kes ei karda mitte kuraditki. Noh ämma küll ja naist ka ehk natukene. Ja kui midagi peaks juhtuma, siis saab öelda donkihotlikult: kuri saatus kiusab mind.

Ars longa vita brevis est

Meie kuntstnik Silver on leidnud õige elukutse. Saab suremata kuulsaks Vilde teatrit arendades ja kunstipoolt kureerides.

Kohvitante

Endine mõisaproua Lücke on naisterahvas, keda ei kohuta oma abikaasa tegemised. Alati tuleb jääda vaikseks ja vaoshoituks. Ka on tema sõnavaras huvitavaid leide: "vana ahv", "joob nagu vamm", "alla kullerdama".

Erinevalt oma mehest lilli ei suudle, kuid kohvi on alati valmis.

Kakoi tõ Pariis?

Öeldakse, et naistel ja meestel tekivad erinevad kortsud näkku. Meestel üle lauba ja naistel alates nina juurest. Tuleb see sellest, et naine käratab kulmu kortsutades mehele:"Kus raha on?!". Mees küsib imestades vastu:"Mis raha?"

Proua Zarubajev on ilmekas näide, kuidas naistele kortsud tekivad.

Kõige nooremad

Vilde teater austab teatri algusaegu, mil mehed ka naisi mängisid. Siin on meie järeltulev põlvkond. Kaks lahedat mehehakatist, kes edukalt mängivad Dusja ja Marusja osi.