kolmapäev, 6. juuni 2007

Kallis Kadri, kellel on kõik selge!

Allakirjutanu ei ole taotlenudki Irdi tagahoovlikku realismi ja jumal tänatud, et "Vaikne nurgake" on sellest päris kaugel. Pealegi olen ise mänginud selles Kaarel Irdi kuulsas "Tagahoovis" ja 2004. aastal selle lavastanud sinna tagahoovi, kust Luts oma tegelaste prototüübid olevat leidnud. Milleks peaksin kordama "Vaikse nurgakesega" nii Irdi kui iseennast. Ja kui lugupeetud kriitikul on soov näha uuesti elavas esituses Irdi "Tagahoovi", siis on võimalik seda kohe taastada, allakirjutanul on Irdi "Tagahoovi" režiiraamat, kus on Endla Hermanni poolt detailselt kirja pandud kõik misanstseenid, lava pööramised, näitlejate liikumised, intonatsioonid, tempo-rütmid, rekvisiidid jne.

Lavastus on nagu saatejaam, ta töötab oma lainel. Kui vastuvõtja on häälestatud enda lainele, siis ei kuule ta mitte midagi peale iseenda. Seda põhimõtet soovitab Adolf Shapiro järgida ka kriitikutel. Kui tahad kuulata vaid iseennast, pole mõtet teatrisse minna.

Mängitakse mitte ainult vertikaalis kahel korrusel, vaid ka maja katusel ja maapinnal, õunapuuaias. Mis puutub näitlejatesse, siis nad mängivad praegu pigem alla kui üle. Kas Hermanise "Pikk elu" oli siis ülemängitud? Ka kisa võiks veel rohkem olla, sest see on ju ikkagi "Vaikne nurgake". Ja näitlejad mängivad nii nagu lavastaja neid mängima on pannud, pealegi on see näiteseltskond viimastel riigifestivalidel võitnud kaks korda järjest grand prix´ ja nende seas on ka hetke parim nii nais- kui meesnäitleja ning veel mitmeid parimaid kõrvalosatäitjaid. Mis puutub Heetese, siis Luts ise on öelnud, et see tüdruk oleks pidanud sündima poisina. Nii et pigem võiks teda võrrelda Joosep Tootsiga kui Pipi Pikksukaga. Aitäh, et lavastajat kiideti valgustamise ja näitlejatele kaasaelamise eest. Olen ka ise saanud elamuse, kui Ird Vanemuise direktsiooni loožis näitlejatele nii kaasa elas, et saalitäis publikut vahtis rohkem üles kui lavale. Või kui Tagankal Juri Ljubimov saali keskel oma mitmevärvilise taskulambiga signaliseeris näitlejatele, kas ta on nende mänguga rahul või ei.

Kokkuvõtteks: aitäh kriitikule! Allakirjutanu loobub nüüd lõplikult meelt lahutamast, sest kunsti ta niikuinii ei suuda teha, või nagu Anouilh "Orkestris" üks tegelane ütleb: "Loobun nüüd lõplikult valesti mängimast!"

Raivo Adlas

1 kommentaar:

urmas ütles ...

Ei olnud "Vaiksel nurgakesel" häda kõigevähematki. Hea näide, kuidas tükk, lavastuskoht ja näitlejad kokku kõlavad, nii et kõik see, mis teistes tingimustes puudustena võiks näida, hoopis voorusteks osutub.
Tasase häälega mängida ei saakski, muidu poleks pealtvaatajatele midagi kuulda - Riia tänava automüra häirib.

Urmas Tõnisson