esmaspäev, 11. detsember 2006

Et kõik ausalt ära rääkida, siis pean alustama sellest, et novembri keskel saatis Kristiina teate, et Vilde inimesi otsitakse reklaamfilmi ja 23. novembril tulevad nad rahvast üle vaatama.
Kui tegijad lõpuks hilinemisega saabusid, siis tehti kaameraproove ja paluti naistel mängida etüüdi, kus külamees Ahto tuleb kosja ja naisterahvas on sellest väga meelitatud. Meestel oli vaja kordamööda mängida Ahtot ja reporterit.
Kui kõik olid saanud kaamera eest läbi käia, siis oligi kõik lõppenud ja meile lubati teada anda, keda vajatakse ja millal.
Detsembri algul võetigi meie inimestega ühendust ning 8. detsembril pidime olema Tallinna lähedal Leesil.
Hommikul kell 6 startisime Tartust,aga teel selgus, et keegi õigupoolest täpselt ei teadnudki, kuhu me sõidame ja mis meid ees ootab. Küll aga oli eelnevalt infot, et valgeid kingi oleks vaja ja kellel on, see võiks kaasa võtta pruudikleidi. Avel ja Kristiinal oli, teised lootsid kostümeerijate peale. Elevust tekitas jutt välivõtetest - ilm polnud just eriti suvine.... Ja kleidis väljas olla...!? Aga vaadakem positiivselt - hea, et õues polnud -25 kraadi!

Pisikeste ekslemiste peale jõudsime lõpuks õigesse kohta - Leesi rahvamajja, kus oli püütud pulmameeleolu luua, paar kaunist pruuti ja mitmeid külamehi kõndis ringi.

Kui meid oli pärast pikka sõitu ja enne veel pikemat eelseisvat päeva turgutatud kuuma kohvi ja võileibadega, siis asusime kostüümijärjekorda ja sealt edasi meigijärjekorda.
Mehed kamandati kohe õue ja nende võtted algasid peale. Meie üritasime akendest piiluda, mis toimub.

Naistele otsiti sobivaid pulmakleite ja kostüüme. Avel ja Kristiinal oli kõige lihtsam, neil olid oma pulmakleidid kaasas ja nad nägid väga kaunid välja! Ikka nagu päris! Meie teised pidime rahul olema nende valikutega, mida parajasti meie jaoks välja pakkuda oli - aga ka need polnud pahad variandid! Elevust igatahes oli küllaga! Ja nagu Imbi ütles, et nii tore võimalus pruuti mängida, kes teab, kas enam sellist rolli pakutakse ja kas end kunagi pulmakleiti ehtida saab!

Minule otsiti välja uhked plisseeritud esiosaga valged püksid ja valge pluus - püksid olid küll kitsad ja ei läinud kinni, aga selle mure lahendas pikk pluus. Kuid kui kostümeerija veel kleite lappas ja teatas, et neil on veel rasedat vaja, siis olin kohe õhinal hakkamas - see on just see, mis mulle meeldib! Kostüümineiu küll arvas, et püksid sobivad mulle imehästi, aga mulle see raseda-mõte ikka hirmasasti meeldis ja ma palusin härdalt, et saaksin ikka rase olla. Kuna teisi pretendente polnud ja keegi teine ei tahtnud seda rolli, siis sain ikka ise au rase olla.
Vahetasin püksid kleidi vastu, sättisin riidehunnikud kõhuks ja tundsin end kohe hoopis paremini. Ehkki kõht oli pisut konarlik ja kippus alla vajuma, ei lasknud ma end sellest häirida. Filmijate jaoks oli oluline, kas ma selle kõhuga joosta saan.

Pärast riietumist said kõik pruudid endale kauni meigi ja maja oli ilusaid naisi täis. Eriti huvitav oli vaadata nende muutumist, kes tavaliselt eriti silmatorkavat meiki ei kasuta - ja see sobis neile!
Signe oli ainuke meist, kes sai parukat kanda - oo, küll tal oli palju juukseid!!!!! Mõni arvas temas ära tundvat nõiamoori "Nukitsamehest", aga minu meelest oli ta rohkem muinasjutust "Kullaketrajad".
Esimesena meie naistest sööstis lahingusse Kristiina - vajati naist, kes juhiks autot. Ja mitte tavalist autot, vaid "Moskvitši" aastast a la 1970! (noh, ma võin ka eksida...)
Kui Kristiina oli demonstreerinud oma sõiduoskust ja hakati filmima, siis selgus, et pruudile ei sobi valge pulmakleidi alla teksased ja saapad! Kähku neid vahetama sukkade ja valgete kingade vastu!
Järgmine stseen - rase pruut jookseb kujuteldava peigmehe juurde. No kui vaja joosta, siis jookseme! Aga sai vist liiga kiiresti - rase ei pea olema FLASH, kes viuhti kaamera eest läbi kimab, nii et suitsujutt taga! Olgu, püüame aeglasemalt!

Nii oli sisustatud terve päev vaheldumisi stseenide korduvate filmimistega ja ootamistega - aga see oli põnev! Stseene võeti üles mitmeid kordi, prooviti nii ja naa, anti korraldusi ja prooviti jälle.
Suur hulk prouasid saabusid pärast meid ja nendega tehti läbi sama protseduur - kõigepealt kostüüm ja siis meik ja siis filmima.
Nalja sai inva-abivahendiga - selle najale ei tahtnud keegi end toetada, keegi ei tahtnud nii väeti välja näha. Lõpuks ikka valiti üks proua välja, kes sai au olla pidavalt rulaatori roolis.

Vahepeal tehti lisaks välivõtetele ka pilti õues, aga ilm oli ju külm! Siis pandi meile tekid õlgadele, seati meid paika ja korjati tekid ära - ei olnudki väga hull! Kannatasime ära küll!

Väikesel ooteajal võttis Mare oma akordioniga laulu üles ja improviseeeritud pidu läks käima - ehtne külapulm ja melu kui palju! Minul hakkas küll titt natuke pudenema, aga sai tagasi lükatud - vara veel!

Lõuna ajal saime sooja sööki - no ikka kartul, liha ja hapukapsas! - ja kui õhtu kätte jõudis ning viimased stseenid vajasid filmimist, siis õnnestus ka veel "pulmalauas" istuda ja head-paremat maitsta, igatahes ei pidanud me "pulmast" tühja kõhuga lahkuma!

Mulle meeldis, et filmitegijad ja kogu personal, kes meiega tegeles, olid nii kenad ja rahulikud inimesed, ehkki kohati võis meiega päris raske olla, aga kordagi ei tõstetud meie peale häält ja ma ei märganud ärrituse märke.
Vastupidi, korduvalt ja kannatlikult seletati uuesti ja filmiti uuesti - ja selline suhtumine oli meeldiv.

Lõpuks ca kella kaheksa paiku õhtul hakkasime kodu poole veerema ja pool üksteist olime Tartus.
Päev oli pikk, aga väga huvitav ja uusi kogemusi pakkuv, nii et isegi väsimust ei tundnud.

Tore, et Signel oli fotokas ja ta jäädvustas meist ajaloolised kaadrid - vaata pilte ka!
Ja vaata Ursula pilte ka.

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Väga hästi kirjutatud!
Seda lugedes tuli see tunne ja elevus kõik uuesti silme ette!
Nii vahva oli!