"Maniaki" esietendus!
Lõpuks ometi jõudis kätte kauaoodatud päev, mil esietendus Kazys Saja "Maniakk"!
Ärevil olid näitlejad ja ärevil oli lavastaja Liisi Tegelmann. Ootusärevuses oli ka publik, keda saali ei lastud enne, kui etenduse alguseni oli jäänud 10 minutit... Mis seal küll toimub???
Prooviperiood oli pingeline, kuid väga huvitav, nagu kirjutas Erlend ja nagu rääkis ka Pavel pärast etendust: "Esimest korda elus ma tundsin, et mul on kahju, kui ma ei saa proovi tulla, sest tundsin, et jään nii paljust ilma. Suur tänu Raivole, kes meile Liisi kutsus, ja suur tänu Liisile, et ta meiega tööd tegi. Nii huvitavat aega ei ole veel olnudki Vilde teatri ajaloos, kus kõigil oli väga põnev ja kõik oli hoopis teistmoodi kui senini on olnud."
Tulemus oli väga omapärane ja huvitav ning tekitas vastakaid mõtteid ilmselt kõigis vaatajates. Ja kindlasti on arvamusi just nii palju, kui palju on vaatajaid.
Teksti oli päris palju kärbitud, ma ei teagi, tuli see kasuks või mitte. Minu jaoks lõppes asi väga äkiliselt ära, ma oodanuksin pisut pikemat maniakiotsingut (pikemat põnevust!!!) ja pisut rohkem selgust tegelaste omavahelistes suhetes ja selgust ka tegelaste endi olemuses. Aga hea lavastus ongi see, mis paneb mõtlema ja jätab otsad lahtiseks, et saaks ise edasi mõelda. Ja vahest tõesti ei olnud vaja kogu seda sündmustikku venitada. Kuid kindlasti on see lavastus, mida tahaks vaadata veel, et pöörata tähelepanu nüanssidele, mis liiga kiiresti mööda libisesid ja millesse ei jõudnud süveneda.
Ehkki lavastuses oli naljakaid stseene, võeti publiku poolt need vastu vaikuses. Ilmselt ei juletud naerda, arvates, et tegu on väga tõsise ja traagilise tükiga, kus ei sobi valjuhäälselt naerma pursata. Näitlejaid viis see segadusse: kas nad tõesti mängisid nii halvasti, et ei jätnud publikule mingit muljet? Seda kindlasti mitte! Näitlejad olid tasemel! Eriliselt köitis Kai Kuuspalu (Raudteeametnik) mäng, mida on raske mänguks nimetada, niivõrd loomulikuna mõjus see. Aga ka kõik teised paelusid jäägitult oma esitusega, keegi ei jäänud märkamatuks või ilmetuks, olgu tegemist Vedurijuhiga (Peeter Novoseltsev), Arstiga (Erlend Kollom), Koerapüüdjaga (Aleksandr Lobanov), Aktivistiga (Vallo Varik), Madamiga (Pavel Ümarik), Näitlejaga (Matti Linno), Teenistujaga (Tarmo Teekivi), Professoriga (Toom Õunapuu) või Naistega (Kristiina Metsanurk, Ave Tõnissaar, Imbi Uibo, Piret Kuub).
Etendus jooksis hästi, kuskil ei jäänud midagi venima, ei tulnud häirivaid pause - kuuldavasti jooksis isegi nii hästi, et ajaliselt lõpetati "ennetähtaegselt"... :) Vahest võib selle panna näitlejate ärevuse arvele, aga saalist vaadatuna see silma ei hakanud ja üldmulje jäi hea. Ma nimelt ei taha öelda VÄGA HEA, sest kindlasti saab alati paremini ja kui ma lähen vaatama mõnda järgmist etendust, siis on see kindlasti hoopis teistsugune. Teistsugune on etendus kindlasti ka siis, kui Raudteeametnikku mängib Heli Kohv. Raudteeametniku roll on selles lavastuses ka ainus, mida mängivad kaks näitlejannat - Kai Kuuspalu ja Heli Kohv.
Meeste kostüümid olid huvitavad, rõhutades anonüümsust. Väga hea oli valgustus! Professionaalne Priidu Adlas oli hommikust saadik paigaldanud lakke prožektoreid, tehtud oli tohutu töö ja tulemus oli fantastiline!
Eriliselt lummavad olid punase valgusega stseenid...
Kes pole veel jõudnud "Maniakki" vaatama, tehku seda kindlasti, sest tegemist on Vilde teatri ajaloos enneolematu, põneva, huvitava ja omapärase lavastusega, mida mängitakse vaid kuus korda. Ja esietenduse täissaal annab alust arvata, et tunglemist jätkub ka järgnevateks etendusteks, seega - kiirustage piletite broneerimisega!
Kuna see on lavastus, mis ilmselt osaleb ka erinevatel konkurssidel, siis oleks ju kahju, kui ta toob Vildele au, kuulsust ja tuntust ja SINA pead kahjutundega tõdema, et Sa pole seda näinudki...
Ise lähen kindlasti veel vaatama!
esmaspäev, 12. märts 2007
kolmapäev, 21. veebruar 2007
Maniaki proov(id)
Kui Kristiina Maniaki proove tagantjärele kirjeldas, tegi ta seda erakordselt ülistavate sõnadega:
"Tõepoolest, ma ei tea, mispärast need näitlejad nii pahased on, kui neid seal pühapäeviti kinni peetakse. Inimene võib seal näidelda, tantsida, kiikuda ja ostukäruga end sõidutada lasta. Kui näitleja teeks midagi säärast kuskil promenaadil, ajaks rahvas silmad imestusest pärani, kuid seal vaadatakse seda kui kõige igapäevasemat asja. Maniaki proovis valitseb säherdune vabadus, millest isegi sotsialistid ei oska und näha. Seal võib inimene end pidada Professoriks eneseks või Teenistujaks või Doktoriks või Aktivistiks või Vedurijuhiks, kuigi see, kes pidas end Vedurijuhiks oli kogu aeg täis ja lamas ihuüksinda seitsmendas. Seal oli keegi, kes pidas end Blondiiniks, olgugi et ta muud ei teinud, kui näris nätsu ja veel midagi, vabandust, teate seda mis käib nätsu närimise juurde, aga seal ei tunta sellest mingit häbi. Keegi Madam kujutas end ühekorraga meheks ja naiseks, et saada topelt tähelepanu. Ja keegi härra nimetas end Näitlejaks ja kutsus kõiki filmivõtetele...
...Seal võis igamees rääkida, mis tahtis ja mis sülg parasjagu suhu tõi, nagu oleks ta parlamendis. Mõnikord hakkasid nad muinasjutte rääkima, ja kui mõne printsessi käsi käis väga halvasti, läksid nad karvupidi kokku. Kõige metsikum oli keegi Raudteeametnik, kes pidas end jumalaks ja palus igaüht, et ta uuriks, kes on Maniakk, sest muidu olevat ta elu otsas...
...Nagu ma räägin, oli Maniaki proovis väga tore elu ja need päevad, mis ma seal veetsin, kuuluvad kõige kaunimate hulka minu elus"
"Tõepoolest, ma ei tea, mispärast need näitlejad nii pahased on, kui neid seal pühapäeviti kinni peetakse. Inimene võib seal näidelda, tantsida, kiikuda ja ostukäruga end sõidutada lasta. Kui näitleja teeks midagi säärast kuskil promenaadil, ajaks rahvas silmad imestusest pärani, kuid seal vaadatakse seda kui kõige igapäevasemat asja. Maniaki proovis valitseb säherdune vabadus, millest isegi sotsialistid ei oska und näha. Seal võib inimene end pidada Professoriks eneseks või Teenistujaks või Doktoriks või Aktivistiks või Vedurijuhiks, kuigi see, kes pidas end Vedurijuhiks oli kogu aeg täis ja lamas ihuüksinda seitsmendas. Seal oli keegi, kes pidas end Blondiiniks, olgugi et ta muud ei teinud, kui näris nätsu ja veel midagi, vabandust, teate seda mis käib nätsu närimise juurde, aga seal ei tunta sellest mingit häbi. Keegi Madam kujutas end ühekorraga meheks ja naiseks, et saada topelt tähelepanu. Ja keegi härra nimetas end Näitlejaks ja kutsus kõiki filmivõtetele...
...Seal võis igamees rääkida, mis tahtis ja mis sülg parasjagu suhu tõi, nagu oleks ta parlamendis. Mõnikord hakkasid nad muinasjutte rääkima, ja kui mõne printsessi käsi käis väga halvasti, läksid nad karvupidi kokku. Kõige metsikum oli keegi Raudteeametnik, kes pidas end jumalaks ja palus igaüht, et ta uuriks, kes on Maniakk, sest muidu olevat ta elu otsas...
...Nagu ma räägin, oli Maniaki proovis väga tore elu ja need päevad, mis ma seal veetsin, kuuluvad kõige kaunimate hulka minu elus"
Erlendi pildid ja Ursula omad ka.
Ja Signe pildid.
neljapäev, 21. detsember 2006
Jõulupidu
Sel aastal sai otsustatud, et jõulupidu toimub Tartust väljas, et kellelgi ei oleks põhjust hakata varem koju minema ja oleksime kuskil täiesti teises ümbruskonnas. Erlend pakkus välja Praali metsamaja, mis oli, nagu hiljem selgus, selliseks ettevõtmiseks igati sobiv ja meile ka taskukohane. Natuke kartsime küll, et äkki osa rahvast ei taha terveks ööks kodust ära sõita, aga õnneks osutusid meie kartused alusetuteks.
Tartust sõitsime välja juba kell 12, et saaksime valges kohale ja jõuaksime ka kohapeal natuke ümbrust vaadata. Tellisime suure bussi, aga lõpuks tulid paljud ikkagi oma autodega, nii et natuke naljakas oli pooltühja bussiga sõita küll. See-eest sobis meie "Maniaki" tekst ülihästi bussis ette kandmiseks, nii et terve tee sai arutatud, kes meist on maniakk ja hakkab bussijuhti kõrvaldama.
Kohale jõudes hakkasid osad mehed ahju kütma ja meie peakokk Erlend suppi keetma. Ülejäänud tegid, kes pikema, kes lühema, jalutuskäigu. Ilm oli mõnusalt soe, sadas kerget seenevihma - täiesti eksootiline jõulupeo ilm! Kui tagasi jõudsime, oli supp valmis saanud ja meie peakoka aadressil saab öelda küll ainult kiidusõnu! Terve pajatäis suppi läks nagu kerisele.
Heli korjas jalutuskäigul sammalt ja oksi kaasa ja kaunistas kaminasaali imekenasti ära.
Kuna oli välja kuulutatud hipi-teemaline pidu, olid osad inimesed viitsinud ka kostüümidega vaeva näha ja see oli lõbus. Muusika pandi mängima ja tants läks lahti. Teatrirahvas on üks vahva rahvas ja peotujuga kellelgi kunagi probleeme ei ole. Jõuluvana käis ka, aga sellest peaks rääkima keegi teine, sest mina sain vaevalt oma kingituse kätte, kui pidin ühele langenud naishipile appi minema, kes omadega väga hästi hakkama ei saanud, sest pidu hakkas pisut üle jõu käima :( Nii et ma ei näinud eriti, kuidas inimesed jõuluvanale esinesid.
Vahepeal olid tulnud ka mõned autotäied rahvast juurde ja igav vist küll kellelgi ei olnud. Minul ei olnud :) Mängiti mitmeid mänge, söödi-joodi, käidi saunas ja muidugi tantsiti, tantsiti, tantsiti... Esindatud oli ka tantsupaar "Mikk ja Olga" - kes need olid, võib vaadata piltidelt galeriis ;)
Kuna pidu algas juba lõunast, said inimesed ka üsna inimlikul ajal magama, kõik leidsid endale madratsi ja mingi nurga, kus välja puhata. Hommikul igatahes olid kõik elu ja tervise juures, kamba peale suutsime maja ka korda teha ja kell 12 tuli bussijuht meid tagasi Tartusse sõidutama. Tagasiteel selgus, et jällegi on bussis maskeeritud manijapp :D
Usun, et kõik jäid peoga rahule, sest oli tõesti lõbus ja tore. Suured tänud kõigile, kes aitasid seda korraldada ja ka neile, kes sellest peost osa võtsid ja selle nii toredaks tegid! Järgmisel aastal kindlasti jälle!
Pilte tegid Ursula, Signe, Kristiina ja Erlend.
Tartust sõitsime välja juba kell 12, et saaksime valges kohale ja jõuaksime ka kohapeal natuke ümbrust vaadata. Tellisime suure bussi, aga lõpuks tulid paljud ikkagi oma autodega, nii et natuke naljakas oli pooltühja bussiga sõita küll. See-eest sobis meie "Maniaki" tekst ülihästi bussis ette kandmiseks, nii et terve tee sai arutatud, kes meist on maniakk ja hakkab bussijuhti kõrvaldama.
Kohale jõudes hakkasid osad mehed ahju kütma ja meie peakokk Erlend suppi keetma. Ülejäänud tegid, kes pikema, kes lühema, jalutuskäigu. Ilm oli mõnusalt soe, sadas kerget seenevihma - täiesti eksootiline jõulupeo ilm! Kui tagasi jõudsime, oli supp valmis saanud ja meie peakoka aadressil saab öelda küll ainult kiidusõnu! Terve pajatäis suppi läks nagu kerisele.
Heli korjas jalutuskäigul sammalt ja oksi kaasa ja kaunistas kaminasaali imekenasti ära.
Kuna oli välja kuulutatud hipi-teemaline pidu, olid osad inimesed viitsinud ka kostüümidega vaeva näha ja see oli lõbus. Muusika pandi mängima ja tants läks lahti. Teatrirahvas on üks vahva rahvas ja peotujuga kellelgi kunagi probleeme ei ole. Jõuluvana käis ka, aga sellest peaks rääkima keegi teine, sest mina sain vaevalt oma kingituse kätte, kui pidin ühele langenud naishipile appi minema, kes omadega väga hästi hakkama ei saanud, sest pidu hakkas pisut üle jõu käima :( Nii et ma ei näinud eriti, kuidas inimesed jõuluvanale esinesid.
Vahepeal olid tulnud ka mõned autotäied rahvast juurde ja igav vist küll kellelgi ei olnud. Minul ei olnud :) Mängiti mitmeid mänge, söödi-joodi, käidi saunas ja muidugi tantsiti, tantsiti, tantsiti... Esindatud oli ka tantsupaar "Mikk ja Olga" - kes need olid, võib vaadata piltidelt galeriis ;)
Kuna pidu algas juba lõunast, said inimesed ka üsna inimlikul ajal magama, kõik leidsid endale madratsi ja mingi nurga, kus välja puhata. Hommikul igatahes olid kõik elu ja tervise juures, kamba peale suutsime maja ka korda teha ja kell 12 tuli bussijuht meid tagasi Tartusse sõidutama. Tagasiteel selgus, et jällegi on bussis maskeeritud manijapp :D
Usun, et kõik jäid peoga rahule, sest oli tõesti lõbus ja tore. Suured tänud kõigile, kes aitasid seda korraldada ja ka neile, kes sellest peost osa võtsid ja selle nii toredaks tegid! Järgmisel aastal kindlasti jälle!
Pilte tegid Ursula, Signe, Kristiina ja Erlend.
esmaspäev, 11. detsember 2006
Et kõik ausalt ära rääkida, siis pean alustama sellest, et novembri keskel saatis Kristiina teate, et Vilde inimesi otsitakse reklaamfilmi ja 23. novembril tulevad nad rahvast üle vaatama.
Kui tegijad lõpuks hilinemisega saabusid, siis tehti kaameraproove ja paluti naistel mängida etüüdi, kus külamees Ahto tuleb kosja ja naisterahvas on sellest väga meelitatud. Meestel oli vaja kordamööda mängida Ahtot ja reporterit.
Kui kõik olid saanud kaamera eest läbi käia, siis oligi kõik lõppenud ja meile lubati teada anda, keda vajatakse ja millal.
Detsembri algul võetigi meie inimestega ühendust ning 8. detsembril pidime olema Tallinna lähedal Leesil.
Hommikul kell 6 startisime Tartust,aga teel selgus, et keegi õigupoolest täpselt ei teadnudki, kuhu me sõidame ja mis meid ees ootab. Küll aga oli eelnevalt infot, et valgeid kingi oleks vaja ja kellel on, see võiks kaasa võtta pruudikleidi. Avel ja Kristiinal oli, teised lootsid kostümeerijate peale. Elevust tekitas jutt välivõtetest - ilm polnud just eriti suvine.... Ja kleidis väljas olla...!? Aga vaadakem positiivselt - hea, et õues polnud -25 kraadi!
Pisikeste ekslemiste peale jõudsime lõpuks õigesse kohta - Leesi rahvamajja, kus oli püütud pulmameeleolu luua, paar kaunist pruuti ja mitmeid külamehi kõndis ringi.
Kui meid oli pärast pikka sõitu ja enne veel pikemat eelseisvat päeva turgutatud kuuma kohvi ja võileibadega, siis asusime kostüümijärjekorda ja sealt edasi meigijärjekorda.
Mehed kamandati kohe õue ja nende võtted algasid peale. Meie üritasime akendest piiluda, mis toimub.
Naistele otsiti sobivaid pulmakleite ja kostüüme. Avel ja Kristiinal oli kõige lihtsam, neil olid oma pulmakleidid kaasas ja nad nägid väga kaunid välja! Ikka nagu päris! Meie teised pidime rahul olema nende valikutega, mida parajasti meie jaoks välja pakkuda oli - aga ka need polnud pahad variandid! Elevust igatahes oli küllaga! Ja nagu Imbi ütles, et nii tore võimalus pruuti mängida, kes teab, kas enam sellist rolli pakutakse ja kas end kunagi pulmakleiti ehtida saab!
Minule otsiti välja uhked plisseeritud esiosaga valged püksid ja valge pluus - püksid olid küll kitsad ja ei läinud kinni, aga selle mure lahendas pikk pluus. Kuid kui kostümeerija veel kleite lappas ja teatas, et neil on veel rasedat vaja, siis olin kohe õhinal hakkamas - see on just see, mis mulle meeldib! Kostüümineiu küll arvas, et püksid sobivad mulle imehästi, aga mulle see raseda-mõte ikka hirmasasti meeldis ja ma palusin härdalt, et saaksin ikka rase olla. Kuna teisi pretendente polnud ja keegi teine ei tahtnud seda rolli, siis sain ikka ise au rase olla.
Vahetasin püksid kleidi vastu, sättisin riidehunnikud kõhuks ja tundsin end kohe hoopis paremini. Ehkki kõht oli pisut konarlik ja kippus alla vajuma, ei lasknud ma end sellest häirida. Filmijate jaoks oli oluline, kas ma selle kõhuga joosta saan.
Pärast riietumist said kõik pruudid endale kauni meigi ja maja oli ilusaid naisi täis. Eriti huvitav oli vaadata nende muutumist, kes tavaliselt eriti silmatorkavat meiki ei kasuta - ja see sobis neile!
Signe oli ainuke meist, kes sai parukat kanda - oo, küll tal oli palju juukseid!!!!! Mõni arvas temas ära tundvat nõiamoori "Nukitsamehest", aga minu meelest oli ta rohkem muinasjutust "Kullaketrajad".
Esimesena meie naistest sööstis lahingusse Kristiina - vajati naist, kes juhiks autot. Ja mitte tavalist autot, vaid "Moskvitši" aastast a la 1970! (noh, ma võin ka eksida...)
Kui Kristiina oli demonstreerinud oma sõiduoskust ja hakati filmima, siis selgus, et pruudile ei sobi valge pulmakleidi alla teksased ja saapad! Kähku neid vahetama sukkade ja valgete kingade vastu!
Järgmine stseen - rase pruut jookseb kujuteldava peigmehe juurde. No kui vaja joosta, siis jookseme! Aga sai vist liiga kiiresti - rase ei pea olema FLASH, kes viuhti kaamera eest läbi kimab, nii et suitsujutt taga! Olgu, püüame aeglasemalt!
Nii oli sisustatud terve päev vaheldumisi stseenide korduvate filmimistega ja ootamistega - aga see oli põnev! Stseene võeti üles mitmeid kordi, prooviti nii ja naa, anti korraldusi ja prooviti jälle.
Suur hulk prouasid saabusid pärast meid ja nendega tehti läbi sama protseduur - kõigepealt kostüüm ja siis meik ja siis filmima.
Nalja sai inva-abivahendiga - selle najale ei tahtnud keegi end toetada, keegi ei tahtnud nii väeti välja näha. Lõpuks ikka valiti üks proua välja, kes sai au olla pidavalt rulaatori roolis.
Vahepeal tehti lisaks välivõtetele ka pilti õues, aga ilm oli ju külm! Siis pandi meile tekid õlgadele, seati meid paika ja korjati tekid ära - ei olnudki väga hull! Kannatasime ära küll!
Väikesel ooteajal võttis Mare oma akordioniga laulu üles ja improviseeeritud pidu läks käima - ehtne külapulm ja melu kui palju! Minul hakkas küll titt natuke pudenema, aga sai tagasi lükatud - vara veel!
Lõuna ajal saime sooja sööki - no ikka kartul, liha ja hapukapsas! - ja kui õhtu kätte jõudis ning viimased stseenid vajasid filmimist, siis õnnestus ka veel "pulmalauas" istuda ja head-paremat maitsta, igatahes ei pidanud me "pulmast" tühja kõhuga lahkuma!
Mulle meeldis, et filmitegijad ja kogu personal, kes meiega tegeles, olid nii kenad ja rahulikud inimesed, ehkki kohati võis meiega päris raske olla, aga kordagi ei tõstetud meie peale häält ja ma ei märganud ärrituse märke.
Vastupidi, korduvalt ja kannatlikult seletati uuesti ja filmiti uuesti - ja selline suhtumine oli meeldiv.
Lõpuks ca kella kaheksa paiku õhtul hakkasime kodu poole veerema ja pool üksteist olime Tartus.
Päev oli pikk, aga väga huvitav ja uusi kogemusi pakkuv, nii et isegi väsimust ei tundnud.
Tore, et Signel oli fotokas ja ta jäädvustas meist ajaloolised kaadrid - vaata pilte ka!
Ja vaata Ursula pilte ka.
Kui tegijad lõpuks hilinemisega saabusid, siis tehti kaameraproove ja paluti naistel mängida etüüdi, kus külamees Ahto tuleb kosja ja naisterahvas on sellest väga meelitatud. Meestel oli vaja kordamööda mängida Ahtot ja reporterit.
Kui kõik olid saanud kaamera eest läbi käia, siis oligi kõik lõppenud ja meile lubati teada anda, keda vajatakse ja millal.
Detsembri algul võetigi meie inimestega ühendust ning 8. detsembril pidime olema Tallinna lähedal Leesil.
Hommikul kell 6 startisime Tartust,aga teel selgus, et keegi õigupoolest täpselt ei teadnudki, kuhu me sõidame ja mis meid ees ootab. Küll aga oli eelnevalt infot, et valgeid kingi oleks vaja ja kellel on, see võiks kaasa võtta pruudikleidi. Avel ja Kristiinal oli, teised lootsid kostümeerijate peale. Elevust tekitas jutt välivõtetest - ilm polnud just eriti suvine.... Ja kleidis väljas olla...!? Aga vaadakem positiivselt - hea, et õues polnud -25 kraadi!
Pisikeste ekslemiste peale jõudsime lõpuks õigesse kohta - Leesi rahvamajja, kus oli püütud pulmameeleolu luua, paar kaunist pruuti ja mitmeid külamehi kõndis ringi.
Kui meid oli pärast pikka sõitu ja enne veel pikemat eelseisvat päeva turgutatud kuuma kohvi ja võileibadega, siis asusime kostüümijärjekorda ja sealt edasi meigijärjekorda.
Mehed kamandati kohe õue ja nende võtted algasid peale. Meie üritasime akendest piiluda, mis toimub.
Naistele otsiti sobivaid pulmakleite ja kostüüme. Avel ja Kristiinal oli kõige lihtsam, neil olid oma pulmakleidid kaasas ja nad nägid väga kaunid välja! Ikka nagu päris! Meie teised pidime rahul olema nende valikutega, mida parajasti meie jaoks välja pakkuda oli - aga ka need polnud pahad variandid! Elevust igatahes oli küllaga! Ja nagu Imbi ütles, et nii tore võimalus pruuti mängida, kes teab, kas enam sellist rolli pakutakse ja kas end kunagi pulmakleiti ehtida saab!
Minule otsiti välja uhked plisseeritud esiosaga valged püksid ja valge pluus - püksid olid küll kitsad ja ei läinud kinni, aga selle mure lahendas pikk pluus. Kuid kui kostümeerija veel kleite lappas ja teatas, et neil on veel rasedat vaja, siis olin kohe õhinal hakkamas - see on just see, mis mulle meeldib! Kostüümineiu küll arvas, et püksid sobivad mulle imehästi, aga mulle see raseda-mõte ikka hirmasasti meeldis ja ma palusin härdalt, et saaksin ikka rase olla. Kuna teisi pretendente polnud ja keegi teine ei tahtnud seda rolli, siis sain ikka ise au rase olla.
Vahetasin püksid kleidi vastu, sättisin riidehunnikud kõhuks ja tundsin end kohe hoopis paremini. Ehkki kõht oli pisut konarlik ja kippus alla vajuma, ei lasknud ma end sellest häirida. Filmijate jaoks oli oluline, kas ma selle kõhuga joosta saan.
Pärast riietumist said kõik pruudid endale kauni meigi ja maja oli ilusaid naisi täis. Eriti huvitav oli vaadata nende muutumist, kes tavaliselt eriti silmatorkavat meiki ei kasuta - ja see sobis neile!
Signe oli ainuke meist, kes sai parukat kanda - oo, küll tal oli palju juukseid!!!!! Mõni arvas temas ära tundvat nõiamoori "Nukitsamehest", aga minu meelest oli ta rohkem muinasjutust "Kullaketrajad".
Esimesena meie naistest sööstis lahingusse Kristiina - vajati naist, kes juhiks autot. Ja mitte tavalist autot, vaid "Moskvitši" aastast a la 1970! (noh, ma võin ka eksida...)
Kui Kristiina oli demonstreerinud oma sõiduoskust ja hakati filmima, siis selgus, et pruudile ei sobi valge pulmakleidi alla teksased ja saapad! Kähku neid vahetama sukkade ja valgete kingade vastu!
Järgmine stseen - rase pruut jookseb kujuteldava peigmehe juurde. No kui vaja joosta, siis jookseme! Aga sai vist liiga kiiresti - rase ei pea olema FLASH, kes viuhti kaamera eest läbi kimab, nii et suitsujutt taga! Olgu, püüame aeglasemalt!
Nii oli sisustatud terve päev vaheldumisi stseenide korduvate filmimistega ja ootamistega - aga see oli põnev! Stseene võeti üles mitmeid kordi, prooviti nii ja naa, anti korraldusi ja prooviti jälle.
Suur hulk prouasid saabusid pärast meid ja nendega tehti läbi sama protseduur - kõigepealt kostüüm ja siis meik ja siis filmima.
Nalja sai inva-abivahendiga - selle najale ei tahtnud keegi end toetada, keegi ei tahtnud nii väeti välja näha. Lõpuks ikka valiti üks proua välja, kes sai au olla pidavalt rulaatori roolis.
Vahepeal tehti lisaks välivõtetele ka pilti õues, aga ilm oli ju külm! Siis pandi meile tekid õlgadele, seati meid paika ja korjati tekid ära - ei olnudki väga hull! Kannatasime ära küll!
Väikesel ooteajal võttis Mare oma akordioniga laulu üles ja improviseeeritud pidu läks käima - ehtne külapulm ja melu kui palju! Minul hakkas küll titt natuke pudenema, aga sai tagasi lükatud - vara veel!
Lõuna ajal saime sooja sööki - no ikka kartul, liha ja hapukapsas! - ja kui õhtu kätte jõudis ning viimased stseenid vajasid filmimist, siis õnnestus ka veel "pulmalauas" istuda ja head-paremat maitsta, igatahes ei pidanud me "pulmast" tühja kõhuga lahkuma!
Mulle meeldis, et filmitegijad ja kogu personal, kes meiega tegeles, olid nii kenad ja rahulikud inimesed, ehkki kohati võis meiega päris raske olla, aga kordagi ei tõstetud meie peale häält ja ma ei märganud ärrituse märke.
Vastupidi, korduvalt ja kannatlikult seletati uuesti ja filmiti uuesti - ja selline suhtumine oli meeldiv.
Lõpuks ca kella kaheksa paiku õhtul hakkasime kodu poole veerema ja pool üksteist olime Tartus.
Päev oli pikk, aga väga huvitav ja uusi kogemusi pakkuv, nii et isegi väsimust ei tundnud.
Tore, et Signel oli fotokas ja ta jäädvustas meist ajaloolised kaadrid - vaata pilte ka!
Ja vaata Ursula pilte ka.
Nordea reklaam
8.detsembril käis Vilde teatri rahvas Leesil, et mängida pruute ja külamehi Nordea panga reklaamis. Peategelasi mängisid Indrek Taalmaa ja Robert Gutman. Meie seltskonnast olid kohal: Signe, Ursula, Imbi, Aire, Kristiina, Ave, Heli, Liivi, Mare, Piret, Peeter, Pavel, Aare, Toom ja Leo.
Tellimine:
Postitused (Atom)