Peaaegu lumi vaikses nurgakeses

"Vaikne nurgake" tegutseb vaatamata talveilmadele!

30. aprillil oli tõeline talveilm: lund sadas, vinge tuul sasis hiirekõrvus puid ja vapraid nartsisse, välisõhu temperatuur püsis nulli ringis. Sellest hoolimata oli väike näiteseltskond Lutsu majamuuseumi aias kohal.
Praegu ei saa enam proove ära jätta, sest eelmisel esmaspäeval(23.04) juba jäi proov ära vihmase ilma tõttu, kuna paratamatult kannatab maja sisemus seetõttu, et me tassime õuest sisse ja seest õue trampides pori tuppa.
Selgi korral oli kahju välisjalatsitega toas tatsata, kurb oli näha puhastel põrandatel ja treppidel musti jälgi... Ja nii jääb igal korral meist maha mustus, mida hoolas perenaine peab hakkama koristama.

Niisiis oli kohal väike osa näiteseltskonnast (Piret, Ave, Mati, Imbi, Oleg, Sander, Andres, Aire, Jaanus, ja muidugi Raivo), aga midagi saime ikka tehtud.

Silver oli toonud hiiglama armsa paksukesekostüümi, millesse mul oli au end sisse suruda ja millesse ma paugupealt ära armusin! Kuumal suvepäeval on sellega ilmselt palav, aga sel päeval oli see küll väga paslik kehakate! Ja ma lausa nautisin oma lopsakat olekut! Uhke must kleit selga ja väärikas vanaproua missugune!
Järgmiseks esmaspäevaks (07.05) lubas Silver veel tuua kostüüme ja palus ka kogu näiteseltskonnal oma kodusesse rõivakappi vaadata sellise pilguga, mis võiks sealt osatäitjatele selga sobida.

Maja veranda katusele oli ilmunud tore rõdupiire ja laudpõrand, nüüd on seal mugavam liikuda ja mängida.
Lahke majaperenaine oli külma peletamiseks valmistanud suure kannutäie kuuma teed, kuid paraku polnud kellelgi aega seda nautida...

Kuna mitmeid näitlejaid polnud kohal, siis tuli mõnedel kohalolijatel lugeda puuduvate näitlejate osi ning proov toimus lühendatud korras, s.t. osad stseenid jäid vahele. Kuid et ilm oli külm, siis polnud kellelgi selle vastu midagi, et juba veerand kaheksa proov läbi sai. Ainult muusemiproua oli kurb, et keegi ei tahtnud end toas soojendada ja kuuma teed juua.

"Vaikne nurgake" kogub tuure Lutsu aias


Uskumatu, aga sellest saab juba peaaegu kolm kuud, kui Raivo Adlas meid kokku kutsus, oma visiooni "Vaiksest nurgakesest" tutvustas ja osatäitjad paika pani. Rollide osas on tulnud muudatusi, sest mõned inimesed on ära öelnud, et neil pole võimalik suve etenduste alla kinni panna.
Proovid on tasapisi toimunud Turu tn keldrisaalis, on tehtud tööd stseenide kaupa, kuid eile, 16. aprillil oli see õnnis päev, mil saime esimest korda ka mänguplatsil tegutseda.

Etendused hakkavad toimuma Oskar Lutsu majamuuseumi aias.
Eile oli vapustavalt ilus ilm meie esimese õueproovi auks, päike paistis, imeliselt soe, linnud laulsid.
Aed oli imeline oma õitsvate kollaste nartsissipuhmastega!
Veranda lahtised aknad, millest sai ronida sisse ja välja, kust sai välja piiluda, rinnutada ja musigi teha...
Veranda katus, mis oli parim paik esinemiseks ja kuhu pääses redelit mööda ronides...
Verandaesine, kus oli hea paksudel seniilsetel mammidel päikest võtta...
Imelised lilled, mida oli hea "nuusitada"...
Ja millised karakterid!!! Kisast ja lärmist puudu ei tule!
Kohal oli ka kunstnik Silver Vahtre, kes oma professionaalse pilguga mängupaiga üle vaatas.
Kogu proov oli täis mõnusaid leide, mida aias ära kasutada saab, kust seada tulekud ja minekud, kuidas istuda ja kuidas astuda.
Ehkki tegevus toimub maja taga ja maja summutab pisut tänavalt kostvat liiklusmüra, on autode müra siiski päris häiriv ja näitlejatel tuleb sellevõrra rohkem oma häält ekspluateerida.
Ka võib näiteks lisanduv tuul või vihmasabin kuulatavale halvasti mõjuda, kuid arvestades meie kogemusi välietenduste osas, usun, et me saame hakkama.

Kuigi ilm oli imeilus ja päikese käes vapustavalt soe, siis maja taga oli vilu ja hakkas üsna ruttu jahe. Kevad näitas oma tõelist palet - suve nägu ja talve hambad.

Esimene proovikivi saab toimuma laupäeval, 21. aprillil Supilinna päevadel, kus mõned stseenid esitamisele tulevad, et rahvale suveetendust reklaamida. See tava on igal aastal olnud ja need stseenid on alati tänumeeles vastu võetud.

Kuna esietendus on 26. mail ja nüüd on võimalik ka kohapeal proove teha, siis hakkab pihta kibe töö, sest see on ju tuntud tõde, et alati jääb mõni proov puudu! :-)

Vaata pilte ka.

Veel Maniakist...

Pärast esietendust lubasin veel Maniakki vaatama minna ja veel oma muljetest kirjutada. Käisingi veel vaatamas, aga kirjutamiseni pole veel jõudnud.... Püüan oma lubadust nüüd tagantjärele täita.

Kahjuks ei õnnestunud mul näha Helit mängimas, tema tegi oma rolli vaid ühes etenduses. Ma olen kuulnud vaid kõlakaid sellel teemal, kuid kuna ma ise pole näinud, ei saa ma neid ei kinnitada, ümber lükata ja isegi mitte kommenteerida.

Teine etendus, mida mina nägin, oli 18. märtsi etendus, ja meeldis mulle tunduvalt rohkem kui esietendus. Ilmselt nauditi ise mängu rohkem ja puudus esietenduse närv (alati jääb mõni proov puudu!).
Siit ka kogemus endale - kunagi ei saa öelda, et ma olen etendust näinud, kui olen seda näinud vaid korra. Teisel korral avanes minu jaoks veelgi nüansse, karakterite väljamängimine tundus küpsem ja enam ei häirinud teksti kärbitus.
Kolmas minu nähtud etendus oli viimane, mis toimus 27.märtsil, oli minu jaoks kõige huvitavam. Siis olid rollide lahendused jälle hoopis teised, põnevamad, saladuslikumad ja andsid kõige rohkem võimalusi mõtlemaks, KES ON MANIAKK.

Hilisemas vestluses selguski, et tegelikult olid kõik etendused väga erinevad ja erinevad rollide väljamängimised üllatasid lavastaja Liisi Tegelmannigi, kelle sõnul oli tal iga etendust väga huvitav jälgida, sest näitlejad oskasid selle iga kord erinevaks mängida.

"Maniaki" esietendus 11.03.2007!!!

"Maniaki" esietendus!

Lõpuks ometi jõudis kätte kauaoodatud päev, mil esietendus Kazys Saja "Maniakk"!
Ärevil olid näitlejad ja ärevil oli lavastaja Liisi Tegelmann. Ootusärevuses oli ka publik, keda saali ei lastud enne, kui etenduse alguseni oli jäänud 10 minutit... Mis seal küll toimub???

Prooviperiood oli pingeline, kuid väga huvitav, nagu kirjutas Erlend ja nagu rääkis ka Pavel pärast etendust: "Esimest korda elus ma tundsin, et mul on kahju, kui ma ei saa proovi tulla, sest tundsin, et jään nii paljust ilma. Suur tänu Raivole, kes meile Liisi kutsus, ja suur tänu Liisile, et ta meiega tööd tegi. Nii huvitavat aega ei ole veel olnudki Vilde teatri ajaloos, kus kõigil oli väga põnev ja kõik oli hoopis teistmoodi kui senini on olnud."

Tulemus oli väga omapärane ja huvitav ning tekitas vastakaid mõtteid ilmselt kõigis vaatajates. Ja kindlasti on arvamusi just nii palju, kui palju on vaatajaid.

Teksti oli päris palju kärbitud, ma ei teagi, tuli see kasuks või mitte. Minu jaoks lõppes asi väga äkiliselt ära, ma oodanuksin pisut pikemat maniakiotsingut (pikemat põnevust!!!) ja pisut rohkem selgust tegelaste omavahelistes suhetes ja selgust ka tegelaste endi olemuses. Aga hea lavastus ongi see, mis paneb mõtlema ja jätab otsad lahtiseks, et saaks ise edasi mõelda. Ja vahest tõesti ei olnud vaja kogu seda sündmustikku venitada. Kuid kindlasti on see lavastus, mida tahaks vaadata veel, et pöörata tähelepanu nüanssidele, mis liiga kiiresti mööda libisesid ja millesse ei jõudnud süveneda.
Ehkki lavastuses oli naljakaid stseene, võeti publiku poolt need vastu vaikuses. Ilmselt ei juletud naerda, arvates, et tegu on väga tõsise ja traagilise tükiga, kus ei sobi valjuhäälselt naerma pursata. Näitlejaid viis see segadusse: kas nad tõesti mängisid nii halvasti, et ei jätnud publikule mingit muljet? Seda kindlasti mitte! Näitlejad olid tasemel! Eriliselt köitis Kai Kuuspalu (Raudteeametnik) mäng, mida on raske mänguks nimetada, niivõrd loomulikuna mõjus see. Aga ka kõik teised paelusid jäägitult oma esitusega, keegi ei jäänud märkamatuks või ilmetuks, olgu tegemist Vedurijuhiga (Peeter Novoseltsev), Arstiga (Erlend Kollom), Koerapüüdjaga (Aleksandr Lobanov), Aktivistiga (Vallo Varik), Madamiga (Pavel Ümarik), Näitlejaga (Matti Linno), Teenistujaga (Tarmo Teekivi), Professoriga (Toom Õunapuu) või Naistega (Kristiina Metsanurk, Ave Tõnissaar, Imbi Uibo, Piret Kuub).
Etendus jooksis hästi, kuskil ei jäänud midagi venima, ei tulnud häirivaid pause - kuuldavasti jooksis isegi nii hästi, et ajaliselt lõpetati "ennetähtaegselt"... :) Vahest võib selle panna näitlejate ärevuse arvele, aga saalist vaadatuna see silma ei hakanud ja üldmulje jäi hea. Ma nimelt ei taha öelda VÄGA HEA, sest kindlasti saab alati paremini ja kui ma lähen vaatama mõnda järgmist etendust, siis on see kindlasti hoopis teistsugune. Teistsugune on etendus kindlasti ka siis, kui Raudteeametnikku mängib Heli Kohv. Raudteeametniku roll on selles lavastuses ka ainus, mida mängivad kaks näitlejannat - Kai Kuuspalu ja Heli Kohv.

Meeste kostüümid olid huvitavad, rõhutades anonüümsust. Väga hea oli valgustus! Professionaalne Priidu Adlas oli hommikust saadik paigaldanud lakke prožektoreid, tehtud oli tohutu töö ja tulemus oli fantastiline!
Eriliselt lummavad olid punase valgusega stseenid...

Kes pole veel jõudnud "Maniakki" vaatama, tehku seda kindlasti, sest tegemist on Vilde teatri ajaloos enneolematu, põneva, huvitava ja omapärase lavastusega, mida mängitakse vaid kuus korda. Ja esietenduse täissaal annab alust arvata, et tunglemist jätkub ka järgnevateks etendusteks, seega - kiirustage piletite broneerimisega!

Kuna see on lavastus, mis ilmselt osaleb ka erinevatel konkurssidel, siis oleks ju kahju, kui ta toob Vildele au, kuulsust ja tuntust ja SINA pead kahjutundega tõdema, et Sa pole seda näinudki...

Ise lähen kindlasti veel vaatama!

Maniaki proov(id)

Kui Kristiina Maniaki proove tagantjärele kirjeldas, tegi ta seda erakordselt ülistavate sõnadega:
"Tõepoolest, ma ei tea, mispärast need näitlejad nii pahased on, kui neid seal pühapäeviti kinni peetakse. Inimene võib seal näidelda, tantsida, kiikuda ja ostukäruga end sõidutada lasta. Kui näitleja teeks midagi säärast kuskil promenaadil, ajaks rahvas silmad imestusest pärani, kuid seal vaadatakse seda kui kõige igapäevasemat asja. Maniaki proovis valitseb säherdune vabadus, millest isegi sotsialistid ei oska und näha. Seal võib inimene end pidada Professoriks eneseks või Teenistujaks või Doktoriks või Aktivistiks või Vedurijuhiks, kuigi see, kes pidas end Vedurijuhiks oli kogu aeg täis ja lamas ihuüksinda seitsmendas. Seal oli keegi, kes pidas end Blondiiniks, olgugi et ta muud ei teinud, kui näris nätsu ja veel midagi, vabandust, teate seda mis käib nätsu närimise juurde, aga seal ei tunta sellest mingit häbi. Keegi Madam kujutas end ühekorraga meheks ja naiseks, et saada topelt tähelepanu. Ja keegi härra nimetas end Näitlejaks ja kutsus kõiki filmivõtetele...
...Seal võis igamees rääkida, mis tahtis ja mis sülg parasjagu suhu tõi, nagu oleks ta parlamendis. Mõnikord hakkasid nad muinasjutte rääkima, ja kui mõne printsessi käsi käis väga halvasti, läksid nad karvupidi kokku. Kõige metsikum oli keegi Raudteeametnik, kes pidas end jumalaks ja palus igaüht, et ta uuriks, kes on Maniakk, sest muidu olevat ta elu otsas...
...Nagu ma räägin, oli Maniaki proovis väga tore elu ja need päevad, mis ma seal veetsin, kuuluvad kõige kaunimate hulka minu elus"

Erlendi pildid ja Ursula omad ka.
Ja Signe pildid.